Vietnam all – The Land of Stupied :)


  • Facebook
  • Twitter

Alex – how´s Life in Vietnam? How´s our Cat doing?

Did You got any ride? Is there wind now? Or big waves?

Estonia is cold, -4 to -8….

The trip back was OK not even so hard as i thought

Send me letter to my email!


  • Facebook
  • Twitter

Natuke surfi!


  • Facebook
  • Twitter

Viet, Tai, Viet – osa 4 – THE END

Veebruar, Päev enne kojutulekut

Päev algas nagu iga teine 10.30. Rannas juba lipud liiguvad. Täna on mingi mürgel hoovis, võetakse kookospähkleid ja puude oksi maha. Hoov nänni ja inimesi täis. Hakin ka ühe, rüüpame kookospiima ja limpsame lusikaga värskelt avatud kookosepähklit. Tuul on veel nõrk, istun netis, kui hakkab puhuma. Lendan peale, esimesed suured hüpped, paar spinni, raili ja midagi veel, tuul kukub. Ukerdan edasi, kuni – kuni peale kümneid kordi proovimisi ühele poole, teisele poole – leian endale sobiva viisi ja saan oma esimese HP tehtud. Mõnus tunne, sest see polnud lihtsalt poom kätte, aga ikka püsti ja värki…. õhtul sõitsime veel bussiga linna – buss mis peaks mahutama 25 inimest mahtub parimatel aegadel 75, kus kohalikud aknast ja uksest kohti vahetavad – seekord oli mõlemal suunal isegi istumiskohti, nii et poeskäik osutus sujuvaks. Kusjuures HP tuli tänu eile käidud joogatrennile. Jah joogas käisime nukuga 1,5 tundi ühe venetüdruku kodus – väga kift oli ja raske. Eriti lahe oli puhkehetkedel vaadata kuidas ühes silmanurgas loojub päike ja teises särab kuu.

Veebruar, Päev teadmata

Stress. Kojutuleku stress. Külm. Ei taha küll nii surfata et vette ei tohi kukkuda või jäämäega pihta saada. Olen päev otsa surfanud, natuke ringi trippinud, natuke lesinud, kassiga mänginud, tööd teinud, videosid lõiganud, Nukut lohega lennutanud ja telkut vaadanud. Soe, mõnus, kodune stressivaba.

Õpin üha uusi trikke, midagi väga väga suurt sellise ajaga ei õpi aga küllaltki palju. Blindi maandumised, HP kätte ei saa, suuri loope pole ka proovinud suurema lohega. Väikse jaoks väga tuult pole, aga ongi parem õppida asju, muidu lendaks nagu sitt pilpa pealt, kui selle võssa viskad.

27 jaanuar, päev teadmata

Kimame tuktukiga lennujaama poole. Lennujaamas jookseme kokku Taneliga, kes ka kuuke aasias ringi vaadanud. Lennuk hilineb. Meil on ümberistumise aeg Bangkokis 2 tundi. Närv kasvab. Kõik on oma kotid juba saanud, kui otsustame et Nuku läheb lennukile ja mina jään lootma et jõuan ka. Mõni hetk hiljem saan ka oma koti kätte, kuskilt teisest kohast ja jooksen üles et edasi – tagasi Vietnami lennata… check in – nuku seisab. Jooksen mingi suvalise juurde selgitan probleemi, mõned hetked veel, kohe saab, aga ei saa. Sorry You mist Your flight – meil karp lahti – kurat teie lend hilines ja midagi ei orgunnita – fck Air Asia, seal on väga sitt pagasi süsteem väga sitt teenindus väga sitt arusaam inimestest aga see on väga odav. Lähen näost punaseks, tunnen kuidas viha läbistab mu sooned ja urisen mutile minu eest – I m going to kill people around here! Jalutame eemale, uut piletit ostma. Mutt piletimüügis pakub HCM või Hanoi. Täna enam HCM ei saa aga võite ju Hanoisse lennata ja mõtlen endamisi, et siia jääda ei saa viisa saab läbi peab ikka ära lendama, muidu kallis, paneme sealt mingi ööbussiga siis mui nesse ja käime Halong Bayd ka vaatamas, mida pole veel jõudnud teha. Kõik tore kuni hetkeni mil saabume Vietnami. Hanois mingi 15 või vähem kraadi sooja – meil tsärk ja shortsid. Lennujaam on suletud – ainult meie lennuks lahti tehtud. Fck. Maja ees pole hulle kohalike kes meile taksosid pakuksid – neil on uus aasta pidustused – kõik kohad on kinni. Saame teada et linn on ca. 40 km kaugusel, mis teeb taksoga hunniku pappi. Ootame bussi – kuidagi saame peale, sest bussid ei peatu vaid aeglustavad hoogu. Tunnike sõitu oleme päris koledas linnas kus on külm ja sittagi pole. Kõnnime oma kottidega 10 – 15 minutit kui leiame esimese hotelli, liiga kallis. Sealt eest leiame inimesed kes meile teisi olid nõus näitama. Hotellist küsiti kas tulete?, hakkame kinni panema – meil on Holiday. Julm pask.

Seame ennast sisse, temperatuur on õues vist veel langenud tundub nagu 10C´

Uurin asja, kas saame Halong Bayd vaatama, saab aga nii külmaga. Meil pole ju riideid. Uurin busse – väga kallid ja sõidavad päris kaua. Peas ainult üks mõte – miks me tulime siia. Cashi seisud olid ka segased – miks me tulime siia. Kes seda otsustas? Miks me siin oleme? Uinun nende segavate mõtete küüsis. Hommik. Õues on pilves, ikka külm ja veel õudsam. Käime paar ringi leiame koha kus süüa, teeme 1 pildi ja uurime kuidas minema saab. Bussid täis või ei käi – neil on Holiday. Oleme karuputsis, pappi vähe, asjad mui nes, mui ne 1800 km kaugusel – 200 km = Vietnamis 5h sõiduga. Lõpuks tuleb välja et bussipiletid on sama kallid kui lennupiletid HCMni. Lendame õhtul juba. HCMist ka bussi ei lähe võtame takso, lepime meile sobiva hinna ja sõidame. Jõuame Mui nesse öösel peale 1te, väsinud ja kurnatud aga väga kodune tunne. Leiame eest meie Totu – kassi siis. Ta on superõnnelik kahjuks ta ei tea et jätame ta uuesti juba paari nädala pärast. Hetk hiljem Resorti boss sõimab kohalikus keeles Nuku läbi – hiljem saame aru küll miks. Miks me ette ei helistanud, miks ei teatanud – neil pole kohti. Ei kalleid ei odavad – fully booked. 45 minutit mõtteid – kõik on suletud ja ülejäänud hotellid sigakallid, mis teeme? Magame rannas? Krt rannas ka ei saa, külm hakkab – kuid on soe – mitte nagu Hanoi. Lõpuks tehakse meile tuba kuskil styffi ruumis, mis asub nende omanike majas. Seinalt veits kooruv värv, tiivik laes puhas voodipesu – mida veel tahta peale sellist seiklust. Hommik – saame oma enda toa – selle kus juba olime kogu oma ülejäänud aja – Super. Hind on küll kallim natuke kui enne, aga pole hullu. Kass, Nuku, tuul, üle tee elav Mehhiklan Juan, naaber rootsist kelle käes meie veekeedukann oli, Alex, Niki ja Irina ka juba ootasid meid ja kõik muu on sama. Kiman merele – teen double Spendi – esimest korda. Teen erinevaid spinne, hüppeid ja sõidupuhkus mõjus kõigele hästi, sest see 1 päev Phuketil oli nii nõrk tuul, kui sõitmas käisin et midagi teha ei saanud – lihtsalt ristitud saar J.

Usu või ära usu – laineid suuri 3 meetriseid ka pole, vesi nagu flat (liialdusega).

Phuket

Shok, sest takso meie valitud kohta maksab rohkem kui me maksima terve bangkoki läbi sõites. Kell on õhtu ja asju palju lepime hinnaga ja kimame minema. Osad majad tunduvad nagu vietnamis, aga ülejäänud on ööpimeduses ilusam ja arenenum. Triin ja Toivo ootavad meid meie hotelli nurgal. Hotellis pole kedagi. Koputame hüüame, laseme kella, aga keegi ei tule. Lõpuks saame ukse lahti ja lähme sisse. Väike majakestega hoov, basseini, lopsaka lillemajanduse ja kujudega on päris armas. Uinudes käib aint purskaev närvidele mis meie maja ees kohe, õnneks leian vajaliku koha kust seda välja saab lülitada. Tuleb välja, et meie väike uus kodu asub täpselt surfirandade vahel. Hea. Võtsin ju oma nänni kaasa. Järgmisel päeval hängime Triinu juures, käime snorgeldamas, vesi on soe ja läbipaistev. Tutvume Triinu loomade – krokodill the dog, kilpkonn väike ja kilpkonn suurega, naabri koer Ritaga kes tänu Cobrale on ühest silmast pime ja muid kalu ja loomi. Phuket oleks the place kui seal oleks tuult, või õigem oleks öelda oleks tuult ja vett, sest mõõna ajal vaatab vastu terve kilomeeter merepõhja. Käime igast ägedaid asju tegemas, nagu akvaariumis, suure Budda juures, kayakiga sõitmas, snorgeldamas jne. Ühel päeval sõitsime saarele, kus leidsime väikse privaatranna. Kividest ümbritsetud pisike liivarand oli päris vahva, kuni tekkis mõõn. Liivarannast sai corallirand, aga päev oli kift. Ise ronisin mööda saare külge mööda kaljusid päris kaugele, hirmutades tuhandeid suuri ja väiksemaid krabisid kes mööda kive päevitades jalga lasid kui mu samme kuulsid. Krokodill oksendas minnes terve paadi täis, sest loksutas päris palju. Õhtu saabudes pidime paadile ronima kuna randa see enam sõita ei saanud, tänu corallile. Käisime ka kohalikku litsindust, peoelu ja öötralli vaatamas. Esimesel õhtul võtsime vaiksemalt kuigi olime pudeli rummi alla kugistanud kui triinu ja toivot ootasime. Teisel ehk siis viimasel õhtul käisime rolleriga ja tantsisime nii et nahad märjad ja uskuge sellise konditsioneeriga see polegi nii lihtne. Leidsime ka köie otsas wakeboard koha, kus tunnikese hullamise järel oli päris paljud kohad haiged. Väike ilus tiik palmidega, wakeboard, flat ja vesi soojem kui vannis olid päris mõnusad…

Avastasime ka koske kus selgus peale 20 minutit treppe, et vett pole J

Muidu on Phuketil veel sitaks asju mida selle reisi ajal teha ei jõudnud, aga kindlasti tahaks tagasi minna, et neid kõiki seal avastada. Thanks Triinule ja Toivole, kes meid seal lahkesti enda õlma alla võtsid ja ümbrust näitasid. Aa.. ussifarmis käisime ka ja ahvimäel. Kuidas sai see mul meelest minna. Esimesel päeval külastasime sadu suuri ja väikseid ahve kes banaani eest igati tänulikud olid.

Tai

Bangkok

Nii Bangoki jõudsime ilusasti…veits närvid olid läbi Airasiast,kuna neil seal imelikud nõuded ja kotidega pidi jamama, aga muidu okey! Saabusime õhtul ja pidime ööbimise leidma, kõik pakusid muidugi taxot ja kalleid ööbimisi..aga me läxime sinna kanti kus ka backpackerid ööbivad…see oli vanalinn…igast kraami müüdi seal, süüa jne…saime siis ööbimise ok hinnaga…ja pimedas ei saanud suurt midagi aru…olime vässud..ja läxime magama.meil oli hull lärmi tuba, all oli livebänd, aga saime hakkama,uni oli suurem!

Hommikul ärkasime varem,sõime ja läxime Siamisse, kus oli aquaworld…jõudsime sinna seal oli mega linn..meil väga meeldis skytrainid..mallid jne jne..suur suur..änxa ostsime starbucki kohvi ja jõime ja hängisime…siis läxime sinna kalamaailma..seal oli ka änxa…igast loomi,keda me pärast nägime ka phuketil ise vee alt snorgeldades!

Tänav kuhu me maandusime oma meeter 70se surfiGolfi kotiga, oli täis sadu, kui mitte 1000ndeid inimesi, kes kõik endale nänni, naist, meest, süüa, tsärki või midagi muud proovisid soetada või leida. Seal vahel, ilma tähelepanu äratamata võisime me triivida ligi paarsada meetrit, kui inimummik meid kotiga istuma sundis ja ilma kotita seda sama ülal mainitud hotelli otsima saatis. 6 korrus, suur aken, oleks võinud ka olemata olla, sest lärm mis tänavalt tuli see enam järgmised ööd kinni ei hoidnud. Hommikuti ärgates oli päris külm Bangkokis (külm tähendab ca 21 – 22 kraadi). Läksime oma varem koostatud plaani järgi Safari Worldi, kus ahvishowd, merilõvid ja igast muud elukad meie meeli köitsid ja lahtuasid. Üks vingemaid tegelasi oli väike tuustidega ahv ja loomulikult kaelkirjakud, keda käest toita võis. Neid oli seal 20 või rohkem tükki ja ligi 7 eegu eest sai endal suure ämbri nänniga mida neile anda. 100 eegu eest oli õhtu nael loomulikult tiigripojaga pildistamine. Tegelane kes mulle sülle tuli polnud enam teab mis väike sest käpp mis piimapudeli poole ulatus oli sama suur kui minu käsi. Pildid tehtud sõitsime veel bussiga mööda Safari rada, kus nägi igast tavalisi ja mitte tavalisi loomi kellest kitsed on ka meie loomaaiast tuttavad. Teekond mööda kiirteed viis meid tagasi sinna lärmakale linnatänavale kus meie hotell pesitses. Väike lõõgastav massaz kõrvaltänavas osutus päris tervislikuks ja valusaks. Võin julgelt väita et käed käisid paar ringi ümber keha veel kui need jalgadega kokku oli seotud… okei tegelt nii hull polnud, aga Phu saare Tai massaz oli odav mudimine selle kõrval. Kui mul jalaarterid kinni suruti tundsin kuidas veri läbi mu kinnista kaelasoonte tungis ja peakolba täitis, ilma et seda oleks muditud. (ps. Järgmised korrad võtsime seda õlimassazi).

Hommik, kell on vara, ikka on uni, öö on jälle tramburai ja meid viib teekond kuskile vee ja lõbustusparki. Lootuses aasia suurimat parki leida, saime ühe 5 kordse maja kõrguse liumäe, kust nii rasked kui mina vist alla ei tohi lasta sest hüpe mis enne lõppu sain tundus vähemalt meetri kõrgune, pikkusest rääkimata. Teine toru oli tavaline kalevi ujula toru. Kuna nad vett ei soojenda ja võrreldes Mui nega oli seal külm siis suurt naudingut mingis basseinis ujumisest me ei saanud. Kuntslikult tekitatud mererand oli kuidagi kahvatu just tuldud hiigellainete rannast ja soojemast veest kui seal basseinis. Edasi lõbustusparki, kus kukkumistorn ja paar suuremat rollerchosterit mul südame pahaks ajasid. Lisaks saime suhtelistl odava piletiraha eest ka terve buffe süüa, sest see oli pileti sees. Pargis olid veel dinosauruste maailm, paadisõidumaailm ja veel ninni nänni, mida kaemas käisime. Edasi juba lasime taksol ennast lähimasse metroopeatusesse viia ja reisisime sinna suurde kesklinna, kus shoppingcentrid üksteises otsas – Siamisse.

Bangkokis on näiteks taksosõit 20 eeku aga tuktuk küsib sama vahemaa eest 100 eeku. Sama nali paljudes poodides, kus hind väljas või pole siis alati peab tingima, sest isegi kui arvad et oled hästi saanud said veel poolega tünni. Õnneks ei tüüta inimesed nii nagu Egiptuses, kus peab ka tingima ja pole kiirelt rikkaks kampaaniat nagu Vietnamis. Kliendist ei loobuta seal kergelt. Lubame endale väikse donati, icelatte ja hängime mingite treppide peal, kus täpselt paras vaade vohavast suurelinnaelust, millest minul harimatul inimesel polnud aimugi. Ho Chi Minh on paras peldik selle kõrval.

Und ei tule, sest tänaval käib pidu, meil reede õhtu ja homme hakkame phuketile lendama. Vahetan hotellitoa teise vastu, kus väike peldikuaken sellist lärmi sisse ei lase. Hommikul käime veel läbi väiksest loomaaiast, kus tegelikult on kõik maailma loomad olemas, valgest tiigrist, kaelkirjakuni. Lisaks madudesktor, ahvid jpt. Tuur kesklinnas ja juba olemegi taksos mis meid lennujaama viib. Oleme ühes liiklussabas istunud nüüd juba 15 minutit ja liikunud 2 – 3 meetrit. Ärevus tõuseb ja verre jookseb adrenaliin, sest meie Check-in on juba alanud. Üritan taksojuhile uuesti selgitada, millal meie lennuk läheb ja hetk hiljem vurame mööda kiirteed 140 km tunnist ühest äärest teise nagu Takso3 filmis. Jõuame täpselt, tõuseme, maandume – Welcome to Phuket – The Finest Destination…..

Päev 56, 11 jaanuar

Tuult pole. Rannas ei viizi olla, pakime veits asju et Taisse minekuks valmistuda.

Päev 55, 10.jaanuar

Päev nagu iga teine. Hommik. Lõuna. Õhtu. Tuult pole, õigemini narrib, sest ca. 10 lohe üritavad sõita, suured mölakad (14 ja rohkema ruudused) Naabersurfikeskusest venepoisil kukub lohe vette ja 3,5 – 4 meetri kõrgune shorebreak neelab selle enda alla ja laseb halastamatult välja ainult kilekoti. Lohe on ribadeks, nagu kajakate poolt rüüstatud toiduprügikott. Õhtu saabudes sööme mingit löksi, joome kohalikku Gini ja välismaist Baileyst ja lippame õue et Wax Bari külastada.

Päev 54, 9.jaanuar

Magasime jälle suht kaua nagu viimasel ajal…mõnus;) varsti kohe taisse siis hakkame vara ärkama ja igast põnevaid värke tegema! Aga täna on selline minu jaox uimane päev olnud rannas vedelenud lohesid alla ja üles tõstnud…mega laine on täna…mina jälle õppida ei tahtnud…ma pole ikka seda asja selgex saanud ihiii:D Priidu juba vihkab mind,et ma ei taha proovida…oeh aga nii suur laine…ja neid nii palju vees…eriti algajaid…lohed kukuvad kogu aeg vette..ja jäävad laine alla ja lähevad katki..ma ei taha ,et mul nii olex!!! Aga jah ma mõtlesn,et aega on ju veel..aga vist hakkab aeg nüüd läbi saama…loodan,et homme ple selliseid lained tahax ikka lauaga ka vähemalt korra proovida!Nüüd juba kell 5 õhtal..priidu veel sõidab..ma siin veits mässasin toas…varsti lähme õhtust sööma ja täna vb lähme vaatame Pogo baari ka, ple seal ammu käinud! Aa täna nägime rannal meduusi lained olid toonud ja see oli väga väga suur…ma ple sellist elukat näinudki…õõõ ja nad on vees jak!Kui midagi cooli juhtub küll anname teada!

Päev 48, 3jaanuar

Käisime samas spotis lainete vahel hullamas, aga täna tuli alles õige kaif.

Päev 47, 2jaanuar

Magasime kaua ja ärgates käisime teiselpool Mui ned sõitmas, kus korrapärased laine ja nende vahel flat andsid uued võimalused teistsugusteks trikkideks.


  • Facebook
  • Twitter

Phu saar


  • Facebook
  • Twitter

Võimalused Lollidemaal osa 3 ja aastavahetus!

Päev 46, 1jaanuar

Käisin sõitmas ja harjutasin võistlusteks mis pidid homme toimuma. Terve päev sõitu polnud just mu parimate killast, kuid üha jälle ja jälle läksin uuesti peale, kuni päike juba loojuma hakkas. Kukkusin vette ja ulatusin oma laua poole, kui tundsin pareml käel järsku torget, elektrilööki või 20 mesilase nõela – krt kui valus. Krabasin maailma kiiremini oma laua ja kihutasin tagasi kaldale. Uurin kätt, aga midagi näha pole, veits punane ja hetk hiljem juba tursub. Lasen lohe alla ja jooksen kõrval olevasse surfikeskusse, neil olevat midagi meduusi vastu – pruuniks praetud suhkur, veel soe, jookseb juba hekt hiljem mu maailma kõige rohkem valutavat kätt mööda allapoole. Valu ronib õlga ja sealt edasi halvab terve külje…nuku naerab kahjurõõmsalt kui ma madratsit enda all rulli püüan keerata…

Päev 45, 31.dets

Oksad hoovis hullavad, lippan kiirelt mere äärde, pumpan lohe ja tossan minema. Mõnus, täna on tuul, olen küll oma suurima lohega aga see perutab päris hästi – kuni see hakkab liiga hästi perutama ja hädavaevu pean randume, et 8,5ne krabada. 10 head hüpet ja kaputt, see oli ainult puhang, taevas on tumesinine ja tuul pilvede all, juba mitu päeva pole päikest olnud. Pakin kodinad ja kõmbime Waxi, ses täna pidi ju Hangtime ja Freestyle olema. Sööme oma tasuta lõunat, avan ühe austraalia õlle näen kuidas kohalik tüüp, 8m2 lohega ilma tuuleta backrollhandlepassi teeb. Õlu kurgus mõtlen salamisi oma run`i peale, mis pole lähedalgi sellisele trikile. Hetk hiljem lasen oma 10,5se õhku, mis vaevalt püsib seal ja jalutan ülestuult,et midagi tegema hakata. Võistlen uue vastasega, sest eelmine ei tahtnud Freestyles võistelda. Jõuame vette, aga püsti ei saa,sest tuul ei puhu. Proovin uuesti ja ikka ei puhu. Õhtujuht hüüab „Zero You´re my hero“ sain korraks lauale ja oleksin ka võitnud selle vist tänu sellele, aga heat katkestati teadagi mille pärast. See nagu Eestis – kui võistlused tehakse pole tuult. Hiljem ilm väga ei muutu, proovin veel kodurannas väikse triibu teha, aga lõpetan 2 km allatuult, kuhu oma vettekukkunud lohega triivisin. Aa jaa täna on 31. Mingit tunnet jälle pole. Käime üle tee söömas, siis jalutame Waxi kus mulle tasuta buffee, ise söön seal põhiliselt. Edasi reisime Mexico tüübi Santiagoga kokku saama, joome rummi ja lähme edasi Pogogsse. Kas teadsite et Mexicos elab 100 korda rohkem inimesi kui Eestis? Või et Mexicos saab küla linnaks kui seal elab rohkem kui 1miljon inimest? Kas Eesti saaks linnaks, kui meil venelasi ei elaks? J Pogos räägime Samanthaga juttu, kellega tutvusime Mui Nes kui ta eelmine kord siin oli. 10,9,8,7,6,5,4,3,2,1 – Happy New Year! Tantsupõrand rahvast täis, soovime uut ja paremat kõigile keda tunneme ja varsti hakkame Waxi trippime,kus pidu rannal. Jõuame ja ei suuda uskuda, mitu lõket, väga palju inimesi, kõik tantsivad ja möllavad ja kõik võõrad. Otsime tuttavaid aga ei leia kohe. Teeme piletisüsteemiga – (mingi arvu talongide eest saab juua) paar jooki ja jalutame edasi. Kakleme korraks, lepime ja leiame Santiago. Muusika on halb, aga paar head lugu ajasid juba naha märjaks. Koju jõuame 3 ajal, ehk siis 2 tundi enne teie aastavahetust.

Päev 44, 30.dets

Hangtime võistlus. Palmid liiguvad, ajan ennast peavaluga üles kuskil 10.30 ja kobin randa merd uudistama. Pettun. Kedagi ei sõida. Tuult on vähe. Söön võikusid, pakin asjad ja liigume Waxi, kus võistlused toimuvad. Seal ka vaikne veel. Hiljem kõik jõuavad, sööme lõunat, joome õlut ja chillime niisama, sest tuult pole ja ei tule. Paar 14 ja 15 ruudust suurte laudadega üritavad, aga alla selle pole mõtet. Aasta eelviimane päev, uni ründab umbes 5 ajal peale koju tulekut aga magama ei jää. Toon ületee muti käest arbuusi ja kirjutan jälle natuke, enne kui Pogosse uuele katsele suundume, mõte et homme on aastavahetus, kuidagi ei jõua pärale. Kui me kuskil seitsme ajal smsse hakkame saatma siis siinpool maakera on aasta juba vahetunud.Ja Pogos oli tore,saime lähmelat tuttavax Santiagoga ilusa Mexico kuttiga.Kes ka kaua reisinud ja nüüd hakkab tagasi koju minema.Ta õppis siin umbes 5 päeva lohetamist ka ja sai selgex,tubli poiss!!!

Päev 43, 29.dets

Täna toimuvad Mui Nes Hangtime võistlused. Panin ennast kirja, õigemini Nuku käis seda tegemas, sest püüdsid tuult veits, et katsetada oma aretatud hooki (mida ma 2 päeva järjest kaotasin), sest teine aretatud hook vigastas mu jalga samast kohast kus ma seda olin juba märgistanud aga 2 korda hullemini, sest hookis F16 läks üle ilma hookita leashi otsas hõljumisele, kust muud teed alla pole kui gravitatsioon. Ehk siis võistlused muudeti Racingu peale, kuna tuult oli vähe. Kuna teadsin, et sõidan 3ndas või 4ndas roundis, käisin korra veel ennast loputamas ja hõljusin niisama rannas ringi kui ühteäkki sain aru, et olen teises roundis ja start antakse kohe. Lounchisin oma 10,5 ruuduse lohe maksimum setingus, aga 90kg sellise lohega 70 kg vastu, kellel 14 ja 15 ruudused polnud mingit võimalust, sest ei saanud esimese poinigi, kuna kaldusin allatuult. Finaal oli rebinine ja sõit enne seda ka sest kodanikul, kes meid salarannas kimbutas ja hiljem ühel õhtusel napsuvõtmisel andeks palus tõmmati tee ära võistluste ajal, mille peale ta samal tüübil teisel ringil liinidega pead üritas keha küljest eemaldada, õnneks see ei õnnestunud. Esimene koht 300 taala teine 200 ja kolmas 100 olid auhinnaks ja osavõtt maksis 500 000 ehk siis nagu 500 eeku umbes. Õhtul läksime itaalia restorani sööma, mis päris kallis võrreldes teiste kohtadega. Teenindus taseme, kõik saavad aru kui küsid midagi, aga peale 30 minutit oma jahtunud poolikut pitsat vahtides, on selge et makaronid kas keesid ära või pole keema pandudgi. Läksgi vähem pappi ja sai kõhtu ka midagi(mhmh sai kõhtu ka midagi:Dneed olid minu sõnad aga Priidu läx ikka väga närvi seal ja oli pahur paar tundi:S onju!), suundume Pogosse, mis natuke linnast eemal populaarne peokoht, kus parajasti Mu Festival toimumas. Pappi ei jätku ja kiman kilirollertaksoga koju rohkema krõbiseva järele. Ostame 3 päeva piletid ja liigume sisse. Jägermeistri tasuta shot kostitab meie kurku. Kerge rum ja gin aitavad meeli segi paista ja enne kui arugi saime keerutasime kivipõranda tolmu parimate DnB ja RnB hittide järgi. Troopiline soe ja niiske õhk paitas higiseks tantsitud kehasid, mida õrn ventilaatorituul jahutada üritas. Kokteil,mis maksab 50 000 kohalikku raha sisaldab umbes kolmveerand alkoholi, hunnik jääd ja kui üle jääb siis ka natuke softdrinki. J

Päev 42, 28 dets.

Kõik toredad inimesed kellega me kohtunud oleme – peaaegu kõik on reisile tulnud ca.3 kuust kuni 3 aastani. Naljakas on kohata noori inimesi, üksi või kahekesi reisimas sellist aega. Kes on aasias, kes on Ameerikast nüüd aasiasse jõudnud jne. Elu tundub nii muretu ja lihtne, oh reisiks ka 2 aastat. Ja tänaseks tundub see ka normaalne juba, sest nii paljud inimesed teevad seda.

Päev 41, 27 dets.

Ärkame vara, et teisi ära saata. Üheltpoolt ei tundunud, et nii harjunud oleme aga kui nad läinud olid oli päris tühi meie resort. 3 nädalaga harjub päris ära, et saab lambihetkel jälle eesti keelt rääkida või mingeid haigeid trippe genereerida.

Päev 39 ja 40; 25 ja 26 dets.

Mõlemad päevad olid tuulised ja jõulupohmell aitas paremaid trikke teha. Sõitjaid oli vähem ja tuul oli täpselt paras. Sbend, front koos downloopiga, F16 ja veel paljud trikid lasid ennast heamaitsta. Teiste pohmell, mille Alexi Red Lable tekitas aga kaasa ei aidanud, trikke tuli aga enesetunne polnud just kiita. Teisel päeval käisime õhtul Pogos rokkimas, aga tuli välja et seal polnud inimesi ja chillisime niisama, mängisime piljardit – siin piljard igas baaris ja tasuta, kohalikud kõik profid. Järgmisel hommikul lähevad Terri, Janek, Erki ja Villem Taisse, et sealt edasi juba järgmine aasta Eesti lennata.

Päev 38, 24.Dets

Jõuluhommik. Tuult pole, taevas pilves, tegevusetus. Vihma hakkas sadama, kui oleks siin külm oleks meil lumi maas olnud. Tunnet polnud, sest palm ja liiv ja kohalik spirit seda juurde ka ei tekitanud. Kui sädelev kuuseehe – ainsuses seda nii väga teha üritas siis kasu ikka polnud. Päev hakkabgi õhtusse saama ja kauamõeldud plaan, mille kasuks me midagi teinud polnud hakkas vedu võtma. Janek kooris juba kartuleid, Erki timmis rummi ja tüdrukud ajasid potti kuumaks. Mõnus kodune kartulilöks valmimas, käisime Alexiga ületee restos liha värki uurimas. Tellisime sealt kala, kana, liha ja kõike muud võimalikku ja hakkasime oma Resorti suletud restoranis, mis asus rannal jõuluõhtusöögi lauda ette valmistama. Kõike head ja paremat sai sinna kokku veetud. Samal ajal vedasime Villmiga ka väikse lõkkeplatsi rannale, kus pärast varbaid soojendada. Isegi kassil oli pidusöök, mida ta siiani igatseb. Kinke ei jaganud ja jõulusalme ka ei laulnud, aga väike makk mängis muusikat ja poisid said kohalike abiga lõkke ka tööle. Kusjuures ma pole rääkinud vist et 25 – 55 kohaliku (20 – 40eeku) eest saab osta, 70ml viina, rumi, viski või gini. Mälestusi sellest jõuluõhtust läks kaotsi päris mitmel, sest Erki näiteks kasutas piljardilauda voodina ja kõigil oli järgmine päev „päris hea olla“.

Päev 34, 20.dets

Nii tänane päev oli siis selline chill ja rahulik.Hommik algas nii pool 10 uimaselt…kuna eelmine päev käisime Priiduga muide Club Hollywoodis…siin täitsa olemas selline koht.See ei olnud selline clubi nagu meil..aga välja nägi suht mõnus selline Hispaania klubi pime ja niuke tümps muss….aga seal olid ainult kohalikud rikkamad…kuna piletit ei olnud aga menüü hinnad olid väga soliitsed.Ja siis seal olinud ainult mehed ja mõned naised ja siis sellised teistsugused chikkid;) seal olime veits ja siis läxime Pongo baari,mis oli siis vastand eelmisele…surfikoht selline mõnus vibe…sinna läheme kindlasti tagasi..ja seal kohtasime ühte kutti ka keda olime varem kohanud aga temaga seoses pikem jutt…äkki priidu räägib;)!

No ja me hommik läx siis edasi nii,et läxime randa jooxma just nimelt! Kuna priidu kaotas eelmine päev oma hooki ära…ja igaxjuhux läxime veel chekkama..ja tegime samas trenni,siis sõime ja vaatasime sõpru.Ja siis võtsime päikest kuna eriti tuult ei olnud! Päike oli täna väga kuum…siis priidu proovis nats ka sõita! Edasi läxime kohaliku bussiga linna kaubamaija, tegime oma ostud ära, sõime ja siis tagasi…ootasime pikalt bussi kuna esimene oli täis mis tuli…:D oeh neid kohalike niiiiiiii palju! Teisele saime trügides peale..ja nüüd oleme toas jõime rannas teiste eestlastega nats rummi ja nüüd hakkame filmi vaatama ja siis magama…bye…kallid eestisse!!!!

Päev 33, 19.dets

Tänane hommik algas siis nagu ikka;) Tuult väga ei olnud siis lennutasime minuga lohet ja tegin vees bodytragi.

Päev 30, 16.dets

Pakime asjad ja suundume paar päeva tagasi rolleritega leitud kohta otsima. Uhked mäed taustal, täiesti arvestatav tuul puhumas ja liiv saadavad meid tagasi autode juurde varustust tooma. Juba piirab meid miljon jõnglast, kes kõik isemoodi tüütud ja kombetud. Silmad suured peas vaatavad nad kuidas me oma esimest lohe launchime. Hetk hiljem huvitab neid aga hoopis rohkem see millised me ikkagi välja näeme, sest läbi 40 jõnglase, kes lohede asemel meid passivad, näeme me vaevalt kuidas Erki ja Villem tuule olusid testivad. Ranna ristime sitajunnirannaks, sest hetkel mil jõudsime tegi üks kohalik härra sinna just ühe märgi maha ja loomulikult oli seda eelnevalt juba kordi sada vähemalt tehtud. Pakime asjad, vabaneme jõnglastest ja asume tagasi meie eile leitud koha poole, kus täna võiks vesi juba kõrgem olla. Peale 2 min. Sõitu tüütab meid jäle hais, mille vedel sitajunn Terri plätu näol vallutanud on. Uus peatus, uued kohalikud, aga sõit jätkub juba palju värskemas õhus. Jõume, märkame lohesid ja kobime randa. Hetk hiljem tuleb mingi kiitsakas vana meid sõimama(Ehean), et oleme vales kohas ja tal on siin privaattuur ja see on militaari ala. Sõidame paarasada meetrit allatuult ja hakkame lohesid pumpama. Vesi peegelsile aga tuul üle 10 meetri sekundis. Flati taga murdusid hiigellained ja eelmise päeva mäelstus kivisest põhjast palju lootust trikkide tegemisele ei andnud. Hüpped, rollid ja paar kergemat loopi olid kõik mis selles spotis teha sai, sest kukkumine oleks võinud olla saatuslik kogu reisile. Ütleme türdrukutele aidaa ja et kohtume juba allatuult kohas, kus eile sõitmas käisime. Teepeal naudime kolja laineid, suuri hüppeid ja veel laineid. See nagu paradiis, kui laineteemaga kodus, sest need pole nagu mui ne shorebreak, mis ennast kiirelt vastu maad prõmmib, see on kordades suurem mägi mis teatud koha peal järsema nurga võtab ja otsast vahutama hakkab, mis lõpuks rulliks keerab. Sõidame tunnikese allatuult. Julgust aina suuremaid laineid vallutada on rohkem ja rohkem. Kaldale jõudes, aga avastame et tüdrukuid ja Jeepi pole? Kus nad on? Miks nad nii kaua siia tulevad? Sellest räägib Annett ise, meie aga pakkisime lohed ja alustasime kõndi neile vastu, sest teisepoole minna polnud võimalik. Silt Phung 2 km pärast polnud paljukülastatav, sest tees oli ca. 6 meetri laiume lõhe.

Nii nii ex ma siis räägin politsei loo ära.Poisid siis käskisid sõita neile vastu ja ise panid mööda vett downwindi minema. Me siis istusime autosse ja palusime juhil sõita samma kohta kus eile olime.Ta mingi vaatab meid kurva näoga ja üritab teha selgex,et „polise polise“.Me mingi no jah aga peab minema poisse muidu enam kätte ei saa ja sõidamegi. Saime sõita umbes 100m ja bämm…politsei.Autojuht viis meid siis sinna..Meid jäeti autosse.Istusime siis Terriga autos,väravad pandi selja taga kinni ja me istume…Kõik passivad aknast sisse lehvitavad,saadavad õhusuudlusi..oeh kasmaar!!! Ootame mingi 40 min möödas autos jummala palav,õues hakkab pimedax minema,poisid on ma ei tea kus.Lähen siis autost välja…juht tuleb ka kusagilt hoonest..ja siis küsib meie käest u.400 krni ma mingi,et mul 200 talle anda ülejäänu eest tahan süüa..ja annan siis talle selle,ootame veel pool h ja siis saame liikuma…sõidame,otsime poisse ja leiame:D nad poolel teel kõnnivad koos varustusega! Vot nii!!!Ühe sõnaga lõpp hea kõik hea!! Aga igast mõtteid käis meil Terriga peast läbi küll,et meid pannakse vangi,vägistataxe ära jne..Aga Asia on üx turvaline koht,kus reisida ka naistel üxi!Siin nad tohmid ja ei taha sust midagi,kui siis raha…Kusagil Egiptuses olex meid Terriga juba keegi turule viinud ja maha müünud!!

Päev 29; 15 dets

Eelmisel päeval tehtud plaanid viisid meid broneeritud jeepiga seda sama salaspotti otsima. 100 taala eest saime kuuleka autojuhi ja toyota jeepi. Asume hommikul vara teele. Google Mapist uuritud koha nimega silti aga ei tule ja keerame peale 2,5 tundi sõitu suvalisest teeotsast alla mere poole. Pikk sõit ja iga uue künka tagant ilmuv küngas süstivad ebausku osadesse, aga teised jällegi on suhteliselt kindlad, et meri tuleb. Lõpuks avaneb meile vägev vaatepilt otse mäe otsast. Mõlemalpool teed vohavad kaktused ja kaugel silmapiiril on kauaotsitud flat, helesinine meri ja ei saa kurta ka tuule üle. Kiirelt püüame otsustada kummale poole sõita, aga kohalike nõuga jõuame lähemale oma kohale. Meie õnnetuseks on aga veetase täna nii madal, et kõik mis meie flati spotist on alles jäänud on kivid ja korallpõhi. Suundume edasi ja leiame koha kust peale minna. Tundub ka suhteliselt sile vesi. Ühepool meri, teisel liivatüünid ja tuult puhub piisavalt, sest hakkasin oma 7 ruudust pumpama. Jõuame vette ja oi oi.Tegu on täiesti esmakordse kogemusega kõigi jaoks, sest sellist lainet pole meist veel keegi näinud. Vaatepilt kaldalt valetas, sest need rullid mis seal merel ennast keerasid olid kohati üle 4 meetri kõrgused. Huvitav oli see et laine tekkis kaldast ca. 200 – 300 meetri kaugusel ja natuke maa mööda merd ülestuult sõites oli võimalik valida erinevate lainesuundade vahel. Sõida sellist lainet mida soovid. Hirm aga oli suur ja lained armu ei andnud kui neile ette jäid. Janeki lohe ujub vees ja kõik koonduvad kaldale, kuulen Villemit mulle hüüdmas, et Janek nägi haid! Tõmbame kaldale ja arvatavasti oli tegu ikkagi tuunikalaga, aga spot oli sõitmiseks küllaltki õudne, sest kallas, kaugel lained suuremad kui majad, tuul 15 või rohkem meetrit sekundis ja meie neli ainukestena, arvamas et see ongi see koht kuhu inimesi kalli raha eest tuuakse. Sõidame tagasi natuke allatuult, kus oli megavinge lainekoht ja avastame seal mere võlusid üks tunnike või natuke rohkem. Näiteks polnud võimalik laine seljatagant näha muud kui taevast ja oma maksimum kiirusega ei saanud ma ka sellest lainest üle rääkimata sellest kiirusest, mis tekkis selle laine ees, sest lohel siis enam pointi polnud kuni hetkeni mil laine ennast jälle veemäeks muutis. Tulime maha, heietasime just läbitud kogemuse üle ja pakkisime asjad et hotelli minna. Millisesse polnud veel selge, sest ei autojuht ega meie ei teadnud kas lähme tagasi Mui Nesse või hoopis Phan Rangi. Suurel ristmikul osutasime autojuhile näidata, et ikkagi jääme veel üheks päevaks, millest tekkis paanika. Segane kilikeel mitme erineva telefoni kõnes, paanika ja soov koju sõita ja meid ümber veenda või meile rahalist tünga teha. Läbi autojuhil see ei läinud, sest meil oli salaja agentuuriga kokkulepe tehtud, kui otsustame kauemaks jääda, siis jääme. Loll väike kilist roolikeeraja sõidutas meid täpselt ümber linna, et viia meid Saigoni hotelli mis kallis kui kuld. Käemärkidele ja võõrale keelele ta alluda ei tahtnud. Lõpuks leidsime ka meile sobiva hotelli, kuhu suundus magama ka meie autojuht, kes lahke hotelli peremehe perega õhtut sealsamas retseptsioni põrandal miilustas ja avasuuli meile naeratas, kui õhtusöögikohta otsima suundusime. Terri internetiprobleem, kus pidavat wifi olema lahenes ka, kui kõrvalolevas rolleripoes väikse kontorilaua taga asjad tehtud sai. Kusjuures valvas teda ukse taga ca. 5 kohalikku, mis nägi kokkupanduna päris naljaks välja – blond tüdruk laptopiga kuskil pimedas saalkontoris ja 5 kiliturvameest uksel, nagu filmis.

Õhtusöök mikimouse restoranis, peale kohaliku kebabiga nälja ravimist oli päris okei, kui välja arvata Erki palve saada jäätis – nimelt Restoranis selliseid asju ei pakuta J. Sellest päevast mäletan veel sooja dushi ja kiletatud voodit.

Päev 27, 13. Dets

Tuult pole hommikul. Pea valutab eelmisest õhtust ja odavast rummist. Käin närviliselt ringi, lähen poodi vett tooma. Koputan Villemi uksele, keegi ei vasta. Koputan Erki uksele, ka keegi ei vasta, hetk hiljem ilmub aknale mingi võõras nägu, olen vale bungalow juures, fck. Vesi käes tulen poest tagasi, leian õige bungalow, kõva pohmell ja uni käsikäes vaatavad mu imelikule soovile kuskile tuult otsima minna väga eitavalt otsa, „magame pool tundi veel“. Kiire omlett ja seest tühi sai maitsevad hästi ja plaani genereerimine jätkub. Mina, nuku, Villem, Terri ja Alex oleme oma mõtted selgeks saanud ja hakkame pakkima ja rollereid rentima, aega läeb aga 11.30 masinad põrisevad, totsid ja suur pamp taga istmetel. Vurame mööda tühja siledat maanteed 70km/h mere ääres kuum tuul nägu paitades ja ootused kõrgele aetuna salaspoti poole, kus lohetamine nagu paradiisis. Hoiatus! Ära mine seda kohta ise otsima, meie ootusi ei pidurda. Pööre paremale valgete liivatüünide juurde on väiksele raha nõudvale tüünigiidile ainult petekas sest meie teekond jätkub peatuseta. Punane kruus tolmab näkku, kannikaid põrutavad kivid ja liivamaitse suus on ainult osa emotsioonist. Tee metsavahele, kus sõidukiirus 5km/h ja liikumine suure ? ga, mitte kinni jääda ei heiduta meid sest helesinine meri ja väike utu puuokse vahelt panevad rolleri rattad kiiremini tiirutama ja gaasirulli väänama. Spot pole õige, aga tuult siin juba on, selgub 25meetrisest matkast mere äärde. Tee otsas. Pöörame tagasi, et jätkata ristmikult teist teed pidi. Hunnik kilomeetreid mööda tolmust teed on juba ära tüüdanud. Maastik ei motiveeri ja kalavõrkudest kubisev meri ka mitte. Jõuame linna, sealt mere äärde. Kohalikud vaatavad meid kui ilmaimet, vehivad kätega, näitavad meile teed. Valimegi tee, vale tee, see saab otsa peale paari kilomeetrit liiva. Tagasisõit sama keeruline ja tekitamas küsimusi kuhu ja kuidas peaksime minema. Hetk hiljem selgub et oleme kaarti valesti vaadanud ja tegelt alles poolele teel sellest teelõigust. Ees on jõgi mida asume ületama. Kuna seal silda pole, siis peame oma 3 rollerit paadile ajama, et sellega siis üle sealt sõita. Seltskonnast segadust tekitav sõit külvab veel närvilisust kui kaks 140cm pikka kili meie 100 kg seid rollereid kalapaadi äärte peale hakkavad paigutama. See pole praam, ega laev see on natuke suurem kui aerupaat ja need 3 rollerit sinna kõrvuti seisma ei mahu. Kuidagi see ikkagi saab võimalikuks, nii nagu on võimalik ka tervet voodit rolleriga tassida. Seltskonnakaaslaste arusaam, et me hakkame kuskile laevaga sõitma, muidugi puruneb, kui 5 min hiljem meid teiselpool kaldas, ca 50 meetrit eelmisest kaldast maha pannakse. Rollerid maha tõstnud mees teeb meile väikse kerjamistriki, aga me ei allu provokatsioonile ja juba sõidamegi minema. Jõuame kiirteele, kell hakkab juba õhtusse jõudma aga spotist pole haisugi. Hekt hiljem ilmutab meile maanteesilt, et sihtkohta vähemalt 79km veel. Peatus, kõik mõtlevad, hindavad valu tagumiks ja tühjust kõhus. Sõit edasi leiab üksmeele. Jõuame lõpuks linna ja võitleme on tee läbi kitsaste tänavate mere äärde. Esimesed katsed ebaõnnestuvad sest rollerite jaoks on need teed liiga kitsad. Hambutu vanamees hakkab meid veendunult kuskile juhatama, õues on hämar, mutikesed näitavad kätega kuhu teised suundusid, sest iga 10 meetri tagant võid juba eksida. Meri paistab, liiv krõbiseb tagumise ratta all ja õrn tuul paitab nägu. Siin on flat, siin saaks sõita, aga kus on see secretspot? Õues kottpime ja otsime söögikoha ühes hotellis. Nuku tellib Fried Rice and Coca Cola. Teenindaja lahkub. Tuleb tagasi 5 min pärast 5 Colaga ja hakkab ette valmistama söömisnõusid. Vaatama nõutult otsa ja üritame ka tellima hakata. Teenindaja imestunud ja väidab et tellisite juba ju Riisi ja Colad? Kaos mis lõpuks laabub, sööme ja tüngamašine alustab jälle. Tuuakse arve – 2 korda suurem, hinnad kõik valed, teenindaja väidab et vanas menüüs on vanad hinnad – naerama, kalkuleerime ja jätame talle täpselt niipalju kui menüüst kokku saame. Ajame rollerid välja ja oleme valmis teekonda jätkama – naised peavad sees sõnasõda, meie aga rollerite otsas ja valmis „põgenema“. Arusaamatus kas jääme Phan Rangi või sõidame tagasi Mui nesse leiab lõpuks selguse, kõik sõidame. Veel 140 km ja ca. 5 tundi. Õues on pime ja satikas lendab laksuga mulle vastu põske, õnneks on neid vähe. Viimased 30 km läbime ülehelikiirusel.

Päev 19, 5.dets

Vaatan sõpru,kõrval magav priidu.tänane päev hakkas väga vara 1 ajal öösel..kuna priiduke on minu viiruse endale saanud aga hullemini.Oksendab palju rohkem ja teeb muud ja värinad jne.Terve öö sedasi kuulen kogu aeg pool unes olles,kuidas ta ohib ja ähib.Lõpux on hommik kell on 8 ja priidul ikka väga paha…põetan teda jne…ja siis tuli järsku hoovi tuul.Priidu sõnuski ära,et kui tema saab viiruse siis tuleb tuul ja nii oligi.Päev läbi sõitsid paljud ma rannas passisin,lugesin ja ujusin.Sain mingi flaiku homsele basseinipeole tundub äge loodan,et priiudu homme terve ja,et saame minna sinna,pragu ple veel kusagil nagu käinud.Siin on ka Club Hollywood,seda tahax ka mõnipäev chekkama minna.Käisime veel söömas kõrval restos,kuna meie resorti oma ei tööta ei tea mix.Priidu kuidagi jaxas seal nats süüa püreesuppi ja nüüüd magab jälle tegin talle viinasokke…minul igav..vaatan tvd…üxi nagu ei hakka välja minema siin kõrval ei ole mingit ägedat baari ja teised kaugel…mis ma ikka musi üxi jätan…lootused homse peal! Ja ,et ma enam haigex ei jääx! Aga jah jään nüüd und ootama.


  • Facebook
  • Twitter

ja veel

Päev 5; 21 nov.

Vahetame hotelli. Enne check outi väike ärevus, mis paberile me alla kirjutasime. Sain makstud tõin oma kodinad ja istusime trepile ootama uue hotelli transporti. 5 min. möödas, juba loodame, et tegu pole hispaanlastega, et siesta ja muud kombed neid tunde hiline sunnivad. 2 minutit hiljem vuravad väravatest sisse rollerid. Kas need ongi need? Oleme üllatunud ja veits hirmunud, sest see et nad enda riidekappi ka rolleriga transpordivad et tekita meis mingit kindlust neile oma armsaid kotte loovutavama. Hetk hiljem aitan kilil oma megarasket kotti rollerile vinnata, et ta sellega hotelli saaks vurada. Kolmas kaherattaline võtab mind peale ja juba seikleme oma uue, parema ja natuke odavama hotelli suunas. Kõik vist laabub, sest ma pole tänaseni kindel, kas surfikott suudles Phu saare punast tolmu või mitte. Uus tuba on väiksem, kiire plädin treppidel ja juba on meil soovitud toa võti. Kolime üle koridori. Kell on pooles päevas varsti ja otsustame veits rännata. Rendime endale ka ühe kaherattalise. Väike tuule iil, tekitab mus närvilisust, aga uimede allakeeramine oleks liiga tüütu, surun mereiha maha. Punane tolm pimestab mu nägemise. Leiame prillipoe. Kõik need prillid moonutavad, või oli probleem mu silmades, aga raha ma enam tagasi ei saanud. Auklik, punase kruusa tee, kus vuravad sajad rollerid ja üksikud kaubikud ja kallurid on päris erev emotsioon. Rändame linnast eemal olevasse resorti, kus avastame üksikud kivid ja võimaluse ujuda. Hetk hiljem kõlab karje, kividel on mustad krabid rändamas teisele poole kivi kui lähenen. Päris huvitav näeb see välja. Vesi oli hetkeks jahutav, sest päike on oma kõrgeimas olekus.Teekond jätkub.Esimene sild, piirdeta kitsas sild, üle küllaltki arvestava jõe on päris adrenaliini pakkuv. Järgmised kaks lausa hirmutavad. Peale pikka teekonda saare läänerannikul jõuame saare tippu, kus kohalik restoran pakub parimaid roogasid, väikest ümberkaudsuse tutvustamist ja kohalikke lugulaule Lives!. 4km kaugusel paistab cambodia, rannas puhkavad sajad kalalaevad, mis seilavad nii kohalikke kui ka Cambodia lippude all. Populaarne restoran saab üha rohkem ja rohkem kliente juurde, olenemata oma tüüpilistest sinistest plassmasstoolidest ja punastest laudadest. Tutvume kõrvalalauas pilusilmlastest ameeriklastega, arutame saabumislugusid vastastikku ja rändame edasi saare põhjaosas, suunaga kodu poole. Pikk, looklev ja mitte nii huvitav ega ka mereäärne tee on päris tüütu. Kannikad valutavad ja väike kahtlus kõdistab vale tee osas. Õnneks ikkagi jõuame tagasi. Oma uues kodus sõbruneme ka Austaalastega rohkem ja saame teada, et üks neist on eelkooli õpetaja. Samuti leiame õhtuse jalutuskäigu ajal mererannast miljoneid fosforloomakesi kes lainekeerises helendavad. Püüan ühe liiva pealt, see sulab vees.

Päev6; 22 nov.

Ärkame vara ja suundume oma seest tühja saia sööma. Väike juust ja pooltoores muna seal vahel võiks ju toidu moodi olla, aga väga oluline polegi sest seiklushimu saadab meie rolleriga juba punaste tolmavate teede vahele. Põhjarannik on huvitav, kohati kivine, kohati liivane. Väiksemad ja suuremad sadamad, mäed ja kõik ümbritsev on vaid meelepete, sest tõeline seiklus ootab meid alles ees. Vihmaveest vaoliseks voolanud tee viib meid sügavikku, mis ei paistagi lõppevad, või oleks õigem öelda, tundub et see hakkab lõppema? Vaikselt triivides rolleri rattad juba lohisevad, aga lõppu pole näha. Üha rohkem ja rohkem hakkab tundubma, et teed siit enam edasi ei lähe. Nuku on hirmunud ja käsib mul peatuda. Meeter veel ja me poleks tagasi enam saanud, õnneks olid teiselpool tühimikku kohalikud kes just õigel ajal meile lehvitasid ja meid sellest kuristikust eemale hoidsid. Sain kuidagi ümber pööratud ja ränadsime tagasi metsavahe tee peale mis viis ringiga meie teekonna jätkule. Ka see polnud teab mis tee, aga vähemalt sai sealt üle ja läbi sõita. Nii läbisime üle okssildade ja veest purunenud teede kaudu mitu jõge ja teelõiku. Mina rolleriga krossides ja nuku järgi sörkides. Kahekesi need sillad meid pidanud ei oleks vist. Jälle üks sadamalinn ja juba selgub, et saame kodu poole naasta. Tuleb välja et läbi saare viib asfalt tee, mõeldud küll ühele autole mitte bussidele, kastikatele ja rolleritele, aga kuidagi saavad nad kõik sellega hakkama. Teepeal külastame saare keskosas olevad koske, mille sissepääsutasu on sama suur kui välipeldiku kasutamise tasu. Sääskede rohke, palav ja niiske metsaalune teerada viib meid üha üles ja üles poole. Poolel teel kohtame meest kes hingeldades allapoole jookseb ja üleval olevat kurjade sõnadega kritiseerib. Lõpuks jõuame üles. Koorin kiirelt riidest ja maandun kose all olevasse jõkke. Punt kohalikke vaatavad mu tegutsemist sealtsamast veest väikse imestusega. Ise aga võitlen endale teed langeva vee poole. Lõpuks seljtun vastu kaljunukki ja lasen kosel ennast nahutada. See on mõnus ja värskendav. Sääsed ründavad nukut ja hakkame tagasi alla kiirustama. Kodutee kulgeb mööda asfalti ja rahulikult. Homme viib meid juba teekond lõunasse.

Päev 7; 23 nov.

Ärkamine on raske, kell on 7 läbi, varsti saamas 8ksa. Juba sööme oma kuiva saia. Asume teele. Asfalt, asfalt ja veel asfalt. Arvasime et tuleb läbida jälle hunnikutes punast kruusa aga enese üllatuseks leidsime eest kohaliku kiirtee ja pühapäevase kallurite ja traktorite rongkäigu. Teepealt leiam ülihinnatud ranna, mis pole just paradiis, aga suhteliselt pandav. Sealt kõrvalt püüame leida ka surfiranna, aga tundub et kohalikud surfarid on kõik enesetapu teinud sest kedagi seal sõitmas polnud ja kui oleks olnud, oleks mere, kivi ja surfari teekonna lõpp suhteliselt lähedal, sest spot polnud soodne millegiks peale pildistamise, kuidas laine kividesse mürab. Linna lõunas pole suurem asi, lõhnab nagu kalamasin, kohalikud lapsed karjumas Hellooo! Eksime hetkeks, leiame et sadam on tohutult kole ja jätkame teekonda tagasi oma hotelli poole. Tee on pikk ja sirge. Palmid paremal ja vasakul, meri vohamas, kruus kipitab mu silmas, kookospähklid vedelemas igal pool. Väikses teepeale jäävas külas ostame puuvilju. Müüjatädi, umbes 50+ teeb mulle mingit tsirkust, vehib käega nagu suitsetaks. Ma ei saa aru ja küsin ikka oma shokolaadi järgi, mida tulin lisaks puuviljadele ostma, tädi ikka oma liigutusega. Vestlus lõppeb kiiresti kui tädi sositab õhku mõnuleval näol: Marihuaaanaaa!

Päev8; 24 nov.

Eelmisel päeval leidsime koha kus saab veesuuskade, parasail ja muu värgiga asju proovida. Poolele teel mitte väga kaugele hakkab padukat sadama ja peatume pärlimüügikohas, kus kohtame ahvi. Ahv on aheldatu puu külge ja päris huvitav on vaadata kuidas ta ennas üles poob ja ketti sikutab ja võitleb ja meid passib ja sealt lahti püüab pääseda. Edasi sõidame juba oodatud parasail kohta. Tuul saare teiselt poolt tundub ainult tõusvat ja tõusvat. Maksan oma atraktsiooni ja jään ootele. Keegi pole kindel kuidas see parasail üldse käia võiks. 30 minutit peale õlu ja päikest jõuab keegi või miski, mis mind taevasse peaks viima.Kahtlus, adrenaliin, orgid kaldas ja ebakindlus selle 30 minutilise viivituse pärast tekitavad mus veel mõnusamat kätevärinat. Hetk hiljem juba hõljun, kohatised tuulepuhangud tõstavad mu niivõrd kõrgele, et kaater võiks seista ja ma oleks ikka õhus. Näen musti pilvi peakohale kogunemas, kõrgus võrreldes lohe kõrgusega on päris õudne ja loomulikult ma tean mis tunne on poolelt kõrguselt vastu vett prantsatada. Pea kalkuleerib valu ja adrenaliin pumpab ennast juurde kuidas jaksab. Hetk hiljem saabub meie äikesetorm, paduvihm ja veel tugevam tuul, aga jään elama.

Päev10; 26nov.

Ärkame, pakime viimased vidinad ja suundume lennujaama. Väike vastik lennuk, 15m/s tuul konditsioneerist jääkülmaks köetud lennujaam on meie tripi algus Mui Nesse. Maandume üle mere, keegi oksendab, keegi väriseb, linna sateliidiantennid müksavad õrnalt lennuki just väljunud rattaid, maandume. Tõuseme uuesti ja maandume HoChiMinh Citys. Hetk hiljem selgub et pagasit pole, aga me pole ainukesed. Keegi töötajates optimistlikult väidab, et 15 min veel ja meie kotid on kohal. Vahemaandumise tegime kohas kus lennuk väljub korra nädalas ja bussisõit kestab 8 tundi 1 ots. Pinge tõuseb, kui veel üks kohvriring on möödunud. Lõpuks märkan esimest kohvrit, teist veel pole, ootame veel ja saabub ka teine. Maja ees pakuvad kohalikud taksojuhid „You like to Mui Ne?“. Olen segaduses, kuidas nad teadavad kuhu ja mida? Järgmine valik on mingi Cafe? Miks kohvik? Tegelt on kõikide transpordi ja reisifirmade nimi siin maal Cafe, seega selgub hiljem, et me tahamegi sinna Sinh Cafesse minna, mis meid juba tunni pärast Mui Nesse hakkas sõidutama. Lubatud 5 tundi venivad veel ühe tunnikese võrra ja jõuame läbi lõppematu Hochi Minh City Mui Nesse. 15 km enne Mui Ned oli esimene pime koht kogu tee peal, sest mujal viljeles lõputu kaubandus, turumajandus, kioskibusiness ja jumal teab mis sitt. Hunnikutes rollereid, lõputud signaalihüüded, täistulede vilgutamised, surmamöödasõidud – igapäeva liiklus.

Päev 14 30.nov

Täna hommikul kolisime jälle;) Nüüd oleme rannaääres,siin,kus toimub surf.Täna oli jälle suht vaikne tuule poolest,aga lained siin suht suured.Päeval teevad paljud lainesurfi.Priidu käis ka täna esimest korda vees nats oli ala pool h.Tuult eriti ei olnud.Mina vist vette ei saa nii pea!Kaldaääres suured lained ja hoovus on tugev.Siis läksime linna pääle kõndima…aa jaa..rottid on siin nagu kassid,neid palju ja chillivad muru peal..päris naljakas! Linnas istusime meie kodu juures olevas baaris kus oli happy hour…ja jõime mojjitosid mmm nämma oli…siis jalutasime randa ja kui tagasi jalutasime,siis vene mees,kellega priidu oli päeval nats rääkinud surfist kutsus meid oma rõdule rummi jooma…nad on perekond lätist-naine,laps,mees(ja nüüd lähevad tagasi moskvasse elama,kuna balti majandus langeb).Ja on ka pikal puhkusel lähevad tagasi veebruari lõpus. Jõime nendega seal end purju ja rääkisime elust olust.Sellised enamvähem tüübid…aga venelane ikka venelane.


  • Facebook
  • Twitter

Ilusaid Jõule!

nii meie esimesed päevad!!! Nats lugemist!!! Kallid Eestisse…

Päev1; 17.nov

Jõudsime Tallinna Lennujaama, täpselt õigeaegselt, kui plaan oli paar tundi varem jõuda, see päris nii välja ei kukkunud. Golfi kott 33,5 kg ja kohver 23 kilogrammi, käsipagasist ei hakka ma üldse rääkima. Piletitüdruk, küsis kas oleme kindlad, et tahame niipalju asju kaasa võtta, kuna ülekilod lähevad päris kalliks. Kiire arvutuse järel oli selge et 8000 eeku meil ülekilode eest välja käia pole. Õnneks olime varem veits asja uurinud ja 600 eeku Golfikoti eest lõpuni välja oli mesimagus selle eelmise summa kõrval.

Istun siin voodil , paljas Nuku mu kõrval, päike kütab 33 kraadi vesi on 30, telekas lärmab, joon odavamat rummi kui Snickersi väike shokolaad ja meenutan seda esimest päeva. Siis, lendasime Helsinkisse, kohe sain ka oma lubaduse täidetud ja leidsime super lõhna, sest praeguseks juba selge,et Ho Chi Minh City st midagi osta küll ei oska, sest see on grayzi mis seal toimub.

Lennujaamas juba jõulud ja jõuluvana ja päkapikud, teeme pildid ja asjad ja tõusemegi õhku. Lennuk on Bouing MD-11, väga suur pole sellist varem näinud. Telekas paar saadet, püüame magama jääda und ei tule, kõik kohad valutavad. Näen lennuki telekas mingit saadet, et Soomes ehitatakse lennukeid, ei teadnuki seda. Lõpuks saabub uni.

Päev2 18.nov

Ärkame, kõik kohad valutavad, wc järjekord on lennukist välja. Istume keskel, seega aknast ei näe midagi, pabah ja olemegi Bangkokis. Lennuki uksel tunnen nagu puhur puhub, see on tegelt? Õues on nii soe? Ei teagi,sest lähme mööda tunnelit juba konditsioneeritud hiigelsuurde lennujaama. Inglise keelt mitteoskav informaator juhatab meid mitte kuskile ja siis leiame oma check – In inimese, kes meid ilma pagasi tasuta edasi laseb. Jõuame turvaväravateni ja saame sealt ilusti läbi. Selgub,et teisepool on ainult 2 tundi tühjad toolid ja hiigelsuured aknad, mingid linnud laulavad, pole kindel kas kõlarist või päriselt. Rändame tagasi jaama kohvikute ja poodide osasse, et hiljem uuesti turvaväravaid läbida. Sealpool uksi on igast sorti tegelasi, indiaanlasi, araablasi, hindusid, kilisid ja kõike muud. Maitseme oma esimest värsket möksi ,mis on päris hea. Chillime veits ja juba oleme Vietnam Airlines lennukis. Väike roog, mida oleme korduvalt söönud, seekorda aga riis nagu lennufirmale kohane. Maandume, läbime viisaala, kohvrid asjad käes ja liigume õue. Õues tervitab meid umbes 1000 kili, vihma sajab nagu oa varrest. Taksojuhid tahaks kõik meid kuskile viia, aga pääseme ja liigume juba jala koos 100 kg kohviritega kohaliku lennujaama poole. Selgub,et ka seal on taksod, aga me ei lase ennast heidutada. Hetk hiljem selgub ka see,et lennupiletid on kohapeal poole odavamad kui netist ja et esimese taksoga saime 100% tünga. Pole hullu, kultuurishokist ma pole veel rääkinud. Jõuame välja lennujaama alast ja saabub tõeline nägemus – rollerid. Neid on seal umbest 1000 ja siis veel 1000 ja varsti juba hakkame harjuma, sest seal on samapalju rollereid kui elab kodus inimesi. Film selja taga hakkab läbi saama, lõikasin kääridega nukul mingit karva ja lõikasin kogematta sisse, see saab päris valus olema, kui ujuma läheb, sry. Leiame oma paberitel olnud hotelli, aga see on kinni. Mees käeotsas viib meie kohvrid ümber nurga olevasse teise hotelli, järgneme talle ja võtame seal toa. Ilma aknata toa, mis on päris huvitav kogemus. Väike tuur linna peal teeb selgeks, et rollerid ei saa mitte kunagi otsa. Üks tüütav mees jalgrattal käib meil järgi ja väidab,et me meeldime talle. Tänavatel on kohutav bensiini ja tõidu lõhn. Hingata on raske, kuumus teeb sammu aeglaseks ja otsime valuuta vahetust. Ületame mingi suure ristmiku, siin liikluseeskirju pole, julgem ja suurem jääb peale. Lõpuks üheks väikses hotellis saan halva kursiga natuke kohalikku raha vahetada, umbes miljon dubrikut ja suundume restorani otsima. Leiame mingi kollaste plassmasstoolide, kohalike inimestega koha. Suur telekas seinal näitab vanakooli kaklusfilmi ja tellime sööki. Kana riisiga ja õlu kahepeale. Selgub,et feet inglise keeles tähendab jalga ja et põhjamaa inimestele pole seletatud, et ka need on kanade puhul söödavad. Nuku sülitab välja, see on ju pekk! Ei ole pekk see on kana jalg või varvas, saame lõpuks aru, aga nälg on suurem. Kõmbime oma hotelli tagasi. Õhtu on, aga toas pole vahet sest seal pole akent. 20.31 jääme magama, hommikul 9.00 peame ärkama et lennukile jõuda mis viib meid Phu Quoc saarele.

Päev 3; 4 19;20.nov

Ärkan, loivan oma ässi tualetti ja hetk hiljem avastan,et kell on 9.30, jooksen voodisse tagasi, paanika, me jääme hiljaks, me magasime sisse. Nuku vaatab mind küsivalt. Hulluks oled läinud? Mis sul viga on? Kell on 21.30. Olen ikka paanikas ja otsin oma kella, veendun, jah, kell on 21.30 ja heidan voodisse tagasi. Ei lähe hetke kui paanika naaseb ja ärkame uuesti. Kell on 01.30, aja vahe on pea sassi ajanud, pakime kohvrid, passime telekat, uni ei tule. Kuskil 4 ajal saabub uni. Magada on paar tundi. Hommik, peavalu, öö on ju kodus alles. Mind taba uus paanika, raha on ju vaja vahetada. Jooksen õue, päike lööb puuga pähe. Silmad pole veel lahti aga higi juba ründab mu särki. Väike usin tööline oma korvjalgrattaga tabab mu segadusest ja lubab mulle rahavahetuse. Sõidame üle väga suure ristmiku, kus regulatsioon puudub, kõik sõidavad kuhu tahavad, hirm ja uudishimu koos segavad selgeid meeli. Saan oma raha ja jõuan hotelli tagasi. Rattamees on ahne ja üritab mult saada kõik mis mul on, annan natuke ja lähen, seljatagant kuulen mölinat aga juba olengi meie aknata toas. Takso viib meid lennujaama, pool eelmisest hinnast. Väike lennuk, raputab hirmsasti. Riisipõllud ületatud ja hakkame maanduma meie saarele.Leiame endale tuttava hotelli nime ja tänu juhusele leiame ka õige minivani, mis meid sinna viib. Garden view bungalow 40taala. Natuke kallis, aga tundus ilus. Hiljem rannas uut otsides, leidsime, et kõik need on ühesugused. Ühes resortis märkame ahvi, kahte ahvi. Nad on puuris. Meid nähes hakkab trall, käed sirutavad ennast puurist välja ja püüavad mult asju krabada. Annan neile käe piisavalt lähedale. Nahk venib, kergelt on valus aga emotsioon ületab selle tunde ja lasen mõlemal tüübil seda korrata. Vesi sätendab rannas, tuult pole, lainet ka mitte, päike tapab. Vesi on 29C, seega mingi temperatuurilist abi sellest pole. Kõik itsitavad meie kohvrite üle, nende megasuurte ja lõputute kohvrite üle mis taksost üksteise järel väljuvad. Kehad väsinud, vesi tohutult soolane, keel kleepus suu lakke, kui otsustasime, et külastame kõrval olevat massazi boxi, kus tunnikese kaelapigistamise eest küsiti ainult 50 kohalikku raha. Agarad Vietanmi vanamuttid lendavad oma õliste kätega Nukule ja mulle kallale. Need päev otsa tööd teinud, õlist läbi imbunud väiksed käed on tugevamad, kui arvasime. Nuku kael valutab, talle ei meeldinud. Mulle meeldis, aga mitte piisavalt, sest tagasi ma enam ei läinud. Nuku tuletab mulle meelde, et see oli hoopis neljas päev, kus uut kodu otsisime. Õhtul külastasime restorane, keedetud riis ja mingi sodi sinna kõrval oli mõlema päeva specialiteet. Saigoni õlu aitas paremini uinud. Mõlemal päeval olid meil rasked peavalud, millest ei teagi, aga pea väga valutas. Uinusime.


  • Facebook
  • Twitter