Kokkuvõtvalt siis

Nüüd kus oleme juba kaks nädalat kodus olnud ja emotsioonid natuke tasandunud,
teen selle lubatud ülevaatliku Sansibari lõpublogi.

Et kas ma läheks sinna tagasi? Ma arvan, et ei.
Kui meie plaan oli surfata ja puhata ning eemal olla talvest, siis sai plaan
kenasti täidetud, aga nii tore nüüd ka polnud, et tagasi kipuks.
Pigem ihalen ma vahel tagasi Arubale, sest seal oli tore ja lõbus,
kuigi mitte ilus ja nii luks privaatpuhkus.

Kas ma soovitaks Sansibari teistele? Oleneb eesmärgist.
Kui te tahate väga palju kahekesi olla või omaette olla ning
puhata kõigest läänelikust nagu poodlemine, telekas,
meelemürgid ja kallis elu, siis minge.

Kui hea oli seal surfata? Väga hea kui vett oli ja tuul puhus.
Väga ilus, puhas, sile ja tore veekogu on see India ookean,
mis asub Tansaania idarannikul. Riif on umbes 3 km kaugusel,
seega sõiduruumi on. Tahad lainet? Aga kes see keelab?! Enne mõõna
ja pärast tõusu ning täiskuu ajal olid ikka ohohooo lained seal taga
ning kes tahtis, lustis ikka täiega koos delfiinide ning merikilpkonnadega.

Kui kallis seal on? No umbes sama kallis elu kui Eestis. Ma nüüd ei teagi,
et kas öelda et Eestis on sama odav elu kui Aafrikas või et Aafrikas on sama
kallis elu kui Eestis. Mõned toiduained oli ehk isegi kallimad, aga õnneks
pole seal võimalust raha rohkem kulutada kui söögi/joogi peale kulub.
Poes on üks sort liha ja üks hunnik kartuleid, seega raha jääb prantsuse kartulite võrra üle.

Ei maksa karta mingeid haiguseid ja jumal teab mida veel, et ikkagi Aafrika.
Lennukid lendavad, telefonid töötavad, arstiabi on olemas.

Võtke lihtsalt kaasa paks nahk, et kohalik susser-vusserdamine teile hinge
ei poeks, mõelge, et elu võikski olla vähemalt kuus korda lihtsam kui ta teil siin on,
pakkige kaasa suur lohe ja suur laud ning minge. Ilusamaid ja inimtühjemaid
randu pole mina näinud, kui Sansibaril oli.

Kel huvi minna, võtab ühendust ja küsib juurde.


  • Facebook
  • Twitter

Aitab kah

Jube hea on kodus olla!

Oli jah plaan pikemalt olla, aga Tansaania on hull politsei ja bürokraatiariik ning
tundub, et see aasta polnud nende tuultega just priisatud või saabus vihmahooaeg
oodatust varem, aga nii ta läks, et 17.veebruar olime juba kodus tagasi.

Küll otse külmarekordite keskele ja 60 kraadise temperatuurimuutuse meelevalda,
aga sigahea on kodus – just, sigahea sealiha, teki all magamine, soe dush, määrdejuust, kalevi kommid, suitsuvorst, saaremaa viinerid, heeringas, jäätis, vaniljepuding jne jne.

Ma teen ühe kokkuvõtva sissekande veel ja püüan natuke soovitusi anda neile,
kes sinna kanti kipuvad, aga nagu ütleb kohalik kõnekäänd “Pole pole” (nende keeli siis et “ei ole kiiret”), siis mina ütlen, et Sansibar pole pole ikka eestlase jaoks. Liiga igav ja liiga keeruline elu.

Juba vaatan siinset Eesti prognoosi ja mõtlen, et kuna ja kuhu lumelaua ja lohega lustima minna, sest tundub et bikiinisurfi ei saa teha nüüd niipea…

Tänud kaasaelamise eest!

Surphy, Fidel & Mia


  • Facebook
  • Twitter

Üks pluss kolmkümmend üheksa

See väide kehtib siin kahel põhjusel – on meie laht ja on ka on see teine, õpetamise ja harjutamise laht.

Meie lahe peal oleme meie Fideliga kordamööda ainsad, kes sõitmas käivad ja siis me lihtsalt loeme,
et näe, neid on seal 39 tükki üksteise süles.

Ja vahel oleme meie umbes tund ainukesed, kes sõidavad ning siis liituvad ülejäänud 39.
Sest meil on suur lohe ja me oleme kergekesed ning meil on seda isu rohkem vist kui teistel.

Sõita 40-kesi pead-jalad-lohed koos ei ole minu nägemus lustimisest ning nii nagu on 26 inimest
dala-dalas minu jaoks liiga palju, nii on ka üle ühe surfari lahe peal minu jaoks liig.

Kui ikka puhkus, siis privaat. Kui surfata, siis üksi.

Meie ja nemad


  • Facebook
  • Twitter

Graafik hakkab paika minema

Kui ikka kaks kuud kohapeal olla, siis hakkab vaist ka tulema. Ja teadmised. Et vesi käib kella järgi ja kui seda väga hästi teada, siis saab päevas ka kaks session’it teha.

Hommikuti lahkuva veega on jube hea sõita, sest vesi on järjest siledam ja püsib paar tundi selline pea puusani. Ideaalne harjutada trikke ja hüppeid, sest laua saab kohe uuesti kätte ja lohe ka vajadusel ludinal veest välja.

Raporteerin, et kiteloop hüpe tehtud ja käib edasine harjutamine. Kõrgushüpe ja kaugushüpe ka pea lihvitud 80%-liste maandumistega.

Mida järgmiseks sihikule võtta? Ootan ettepanekuid. Enim hääli saanud trikk tuleb ka õppimisele. Link juhistega ka teretulnud.

Õhtused sessioonid on suure tuule ja suure chopi maigulised. Õhtul liitub tavatuulega termikas ehk hommikusest pea kaks meetrit rohkem tuult, aga vesi muudkui tuleb ja tuleb ning tunniga on chop juba päris hull. Ainus hea point kogu selle kartulipõllu juures on see, et kickereid ikka leiab, seega hüppeid saab õhtul isuga harjutatud.

Ma olen juba rahul. Fidel sõidab nagu vana mees ja mina olen hullult enesekindlust juurde saanud. Olen siin sõita saanud juba kaks korda rohkem kui Arubal ning oluliselt rohkem arenenud kui Eestis paari viimase aastaga kokku. Aga ega rasedana ja noore emana ei saanudki ju viimane talv Arubal ja suvi Eestis väga lohesõitja progressile rõhuda…

I’m back!

jätan India ookeani sügavad vaod


  • Facebook
  • Twitter

Hooaeg hakkab lõppema

Detsembri lõpp oli tihe, jaanuar oli ka sigin-sagin. Aga nii nagu algas veebruar, nii on küla vahel alles vaid vanemad paarid või siis boheemid seljakottidega. Lohesid näeb merel vaid õhtuti ja siis hommikuti, kui meie Fideliga merel käime trikke õppimas. Nagu ütleb tark ja trikisurfar, siis trikke tuleb õppida suure lohe ja väikese tuulega – täpselt nii palju, et lohe veaks ja end keeraks ning sina ennast vigu tehes ei vigastaks.

Eelmine nädal oli siis siin see suur laks ehk tuul puhus nii, et üle kümne polnud kellelgi lohet ja pigem nägi õhtupoolikul sählamas ka seitsmeid ja kaheksaid.

Meie läksime hommikul peale Rebeliga ning tuul karistas ka kohe ära sellise ülbuse eest. Rannal olid hullud pagid, sest hommikuti on side-shore ja just siis kui me hakkasime lohet alla võtma, tuli tuuleauk ja hetk hiljem ka iil takkaotsa ning Fidel tegi oma esimese lohega rannal hüppamise ja lohisemise ära. Sansibari rannaliivale jäi nüüd temast nii põlvenahka kui ka küünarnukikatet, aga pole hullu – see kõik on osa karastumisest ja koolist.

Mina õppisin õhtupoolikul 9-sega spläshimist. Backrollid, topeltbackrollid ja hüpped lõppevad veel poolenisti partsatustega, sest see kolme faktori kokkuajamine võtab ikka aega. Kiirus, pop ja lohe liikumine peavad ju kõik olema perfektsed et minna nii kiiresti ja nii kõrgele kui vaja. Aga Ruben, kes vaatas mu päeva oma rannalt, ütles et vau, lahedad kõrged hüpped mul. Ruben ehk kohalik guru on siin kõige segasem ja tegijam mees, seega tema käest tuli kiitust ja see pehmendas neid maandumisvalusid.

Ja see, et ma astusin päeval merel lustides ka merisiiliku peale, see polnud üldse meeles, sest päev oli olnud tulus ja tegus. Natuke nõelaga näputööd ja desinfitseerimist ja käes nad 15 tükki olidki. Ja selle viimase sain kätte päev hiljem, kui ta lihtsalt ise hakkas välja mädanema. Heh, tegijal ikka juhtub.

See nädal on veel sellist vaikset tuult ja termikat, mis tähendab et õhtuti on kahetunnised sessioonid täis harjutamist. Laupäeval peaks hakkama taas tuult tõstma ja ehk saavad selleks ajaks ka härra vigastused terveks ning saab tema ka taas lohe külge.

Fideli suurim eesmärk sõitma saada on ju täidetud ja järgmisena asub ta hüppeid, switchi ja unhooki harjutama. Mina jätkan ponnistusi backrolli, unhook railey ja võib olla siis ka s-bendi teemal. Kiteloop hüpe tuleb ka ära õppida, enne koju ei tule.

Treeninglaager jätkub.


  • Facebook
  • Twitter

Dalai Lama õudusunenägu ehk dala dala

See lausa nõuab oma sissekannet. Dala dala on kohalike keeles takso, aga mitte tavaline takso, vaid marsruuttakso. Ja mitte lihtsalt marsruuttakso, vaid kaubaauto-marsruuttakso.

Dala dalad käivad hommikul umbes kuuest ja kuni õhtul neljani. No vähemalt meie rannikule tuleb linnast viimane kell neli. Või kui sellest maha jääd, siis rääkida surnuks mõni muu marsruut et ehk nad viskavad ära või loota, et sinusuguseid on veel, kes viimasest maha jäid ja kes vajavad nüüd küüti ning ehk komplekteeritakse veel üks autotäis sinu liinile.

Seega üleeile, mul vaja linna saada. Linn ehk Stone Town ja kiviajalinn asub läänerannikul ning sinna on umbes 55 km maad. Tavaautoga tunnike ja kiviga. Kell 8.20 võeti mind teepervelt peale ja nii korjati veel umbes 8 tegelast tee äärest peale ning linnas ma olingi. Ajasin omi asju veel ühe tunnikese, näitasin turul asjade peale näpuga ja andisn selle eest raha ka vastu ja siis vaja taas ju koju saada.

Dala dala tuleb linnast tagasi kella peale ehk iga täistund, mis tähendas et ootasin oma 40 minutit kuni bussi komplekteeriti. Ühed tulid suure kartulikotiga, mis katusele lükati ja kaks eakamat naist koos suurte käekottidega. 10 tükki sai meid peale ja asusime teele. Tolleks hetkeks oli siis bussis 4 kõrget restivirna mune, 3 x 10 liitrit majoneesi, suur korv mangosid, 6 liitrit piima ja suur hunnik salapäraseid kotte veel. 500 meetrit hiljem hüppas bussi mees, kellel oli käeotsas suur kott mähkmeid ning kes teatas et ühest kohast vaja läbi minna ja võtta peale tsement. No umbes 6 kotti. Siis suure puuviljaturu juures ostsid pooled bussi elanikest veel kraami juurde, no nii enam-vähem sõidu pealt. Siis liitus meiega poiss, kellel olid suured põrandalauad ja ratas, mis ka kõik katusele lükati. Hetk hiljem veel üks peatus tee ääres ja kabiini tõsteti suur telekas. Ikka selline suure kineskoobiga ja 20 tollise ekraaniga.

Siis tuli peatus ehitusmaterjalide platsi ees ning katusele tõsteti reisisaatjate abiga umbes 60 ehitusplokki. Kogu see dala dala seltskond hakkas närviliseks muutuma ja mina olin üha enam segaduses.

Sõideti edasi. Tuli veel üks telekas, umbes sama suur kui eelmine. Sinna munade vahele, mis oli ülitark tegu. Minu mõõt oli täis, sest meist möödus tund aega hiljem startinud pooltühi dala dala, kus oli sees vist 6 inimest, aga kuna mind oli taha nurka kinni pakitud, siis välja ma sealt ka enam ei saanud.

Kõige tipuks tehti veel üks peatus, ning kive ostnud mees palus katuseele tõsta ka katusematerjali ehk palmiokstest punutud matid, mida oli 10 suurt pakki.

Kogu asja point veel alles tuleb. Kui katus oli peale pandud, siis mind huvitas ehk kuhu see mees ise veel istub, sest kogu see aja polnud ma teda meie tagaosas näinud. Ennäe imet, härra istus rooli ja sõit jätkus. Siit edasi tuleb hetkeks hull sõim, sest see oli ikka enneolematu omakasu.

Kui ma oma külla jõudsin, siis oli bussis endiselt kõik see, mis ma siia kirja pannud olen ning 26 inimest, kes kõik veel edasi pidid sõitma. Mina lahkusin ja nüüd läheb ikka tükk aga, enne kui ma vabatahtlikult dala dala peale lähen.

Sõit sinna: 55 minutit

Sõit tagasi: 2 ja pool tundi

Sõidu maksumus: 1500 shillingut ehk 12 krooni

Pilt bussist ka.


  • Facebook
  • Twitter

Sansibari hääled

Kogu aeg:

-        ookeanimüha riifi äärest
-        palmiokste sahin

Hommikuti:

-        vareste kraaksumine
-        kukkede kiremine
-        kitsede määgimine
-        akna alt mööduvad naised, kes lähevad vetikaid korjama ja poisid, kes sorgeldades kala püüdma.

Päeval:

-        kõikide rõõmus Jambo hõikamine (sa võid olla kellegi poole isegi seljaga või temast ammu möödas või ta näeb sind aknast läbi kardina, aga nad kõik peavad sihikindlalt sulle TERE öelda saama).
-        Mööda teed vurav juba paar aastat surmale võlgu veetsistern, millel käiguvahetus käib mõtte jõul
-        Dala dalade ehk kohalike marsruuttaksode vihin, mis ägavad oma koorma all, sest veetakse kaks korda rohkem inimesi, kui dala dala looja selle auto sünni hetkel endale ette kujutas ja lisaks rohkem kraami kui ühte veokasse mahuks
-        Kohalike poiste tsiklid, mis kohalt võtavad ja edvistavad
-        Merelt saabuvad kalapoisid, kes on endiselt veel toru ja maskiga, aga erinevalt hommikust nüüd juba koos raske saagiga käe otsas.
-        Akna alt mööduv eeslirakend, mis veab vett punktist A punkti B.
-        Kõikvõimalikud heliversioonid ja akapellad Shakira Waka-waka loost kalpsates ise samal ajal mööda meie tänavat ääristavat kivimüüri
-        Mia Baby, Mamma Mia ja Papa Mia hõikamine. Meid juba teatatakse.

Õhtuti:

-        kuivanud palmioksi akna alt mööda lohistavad lapsed, kes vadistavad ja kurdavad oma rasket elu, mõni ka muudkui nutab ja tirib
-        pea peal suuri hiiglaslikke pampe kandvad naised, kes räägivad vist oma mehi taga, sest jutt on lõbus
-        hollandikeelne jutt (saabuvad koju meie majanaabrid ja nende pidevalt saabuvad külalised)

5 korda päevas:

-        palvemaja valjuhääldist kostuv kutsung palvetama (kusjuures ilus islamikeelne laul on)

Nädalalõppudel:

-        reedeti on hotellide peod 3-ni vähemalt (kuuleb nii Michael Jacksoni Liberian Girli kui ka uuemat kraami)
-        pühapäeviti on siis kohalik guljanije – musta muusikat tuleb laivis süntekatest ja mikrist nii et ohohooo ja lood on vähemalt 8 minutit pikad ning üksteisele ka väga sarnased. Tavaliselt naishääl.

Aga olgu päeva jooksul mis hääled tahes, siis õhtuks jäävad ikka palmiokste sahin ja ookeanikohin.


  • Facebook
  • Twitter

Käes on 9-se aeg!

Prognoos on juba täiesti teist nägu või sellust nägu, nagu reklaambukletis lubati.
Rebel jäi koju ja lubasime, et kui sellega sõita ei saa, siis ei tahagi. Aga saime küll!

Fidel umbes tunnikese ja siis mina sõitsin kahe z-ga riifi juurde lainetesse lustima.
Laine on siin ilus, nagu Väänas – 2 meetrit kõrge, puhta lainevahega, umbes 15 meetrise sammuga.
Ehk ainult selle vahega, et kui Väänas sõita, siis ei pista merekilpkonnad vahel pead veest välja,
et sind uudistada, siin aga küll :)

Täna kordame ja nii terve see nädal!

Juhuuu!


  • Facebook
  • Twitter

The others

Meie jagama maja Rubeni ja Aaroniga. Kõlab uhkelt ja tegemist ongi hollandi poistega, aga mitte Lenteni ja Hadlowga. Susi, see Vanessa Mae sugulane, pidi ka tulema jaanuaris, aga ta vigastas oma põlve ning see trip jääb siis seekord ära.

Hollandlasi on siin palju, neile järgnevad itaallased, siis prantslased, üllatavalt palju olen kuulnud vene keelt, siis ka korraks soome keelt ning kui uskuda Ndame hotelli külaliste kaarti, siis Eestist on siin käinud siin rahvast nii Tallinnast, Tartust kui ka Raplast.

Jaanuaris tullakse suurte lohedega ehk kaasa võetakse 12 ja 9, aga juunis tulijad võtavad käe otsa pigem seitsmesed ja kaheksased. Nii twin tip laua kui ka waveika. Mõlemale leiab kasutust ja kasvõi iga päev. Koha pealt saab ka rentida SUPikaid, umbes 20 USD tund või siis hulgihind. Umbes 20 minutiga saab ennast riifini aerutada ja siis seal lustida või siis kui raha rohkem ja aega vähem, siis paluda ennast mõistliku tasu eest paadiga riifini viia ja tagasi tuua kokkulepitud ajal.

Ma ei tea, kas siin päris lainelauda ka sõidetakse, aga kui laine on, siis miks mitte. Saab huvi korraks ka seda teha või õppida, aga kui juba on lohega tuldud, siis pigem sõita tuule jõul pikki otsi tuulega risti, kui edasi tagasi paddle’tada.

Eelmisel suvel olla siin korraldatud maailmameistrikad ja oi siin võis siis lahe olla! Et kui me siia tagasi tuleme, siis järgmine kord ehk suvel.


  • Facebook
  • Twitter

Mida teha lisaks surfamisele?

Et kui on päevi, kus ei viitsi surfata või kui tõesti ei saa…

Alternatiivseid tegevusi leiab ikka ka ning silmaringi avardavaid. Kuna Sansibar on maitseainete saar ning kunagi olid siin väga suured nelgikasvatused, siis võiks teha ringi peale kõigile siin kasvavatele ja leiduvatele maitseainetele ning selleks on olemas SPICE TOUR. Hind alates 20 USD, kestab 3-4 tundi, vaadatakse puid ja põõsaid, mille küljest saab piparkooke ja avaneb võimalus ka värsket nodi kaasa osta.

Järgmine popp asi on delfiinidega ujumine. Selleks tuleb ärgata kell 5 hommikul, sõita Kiminzakisse, maksta umbes 40 USD paadi, snorgelamisvarustuse ja juhendaja eest ning siis saab üks tund aega lahes ringi sõita, üle paadi ääre vette hüpata ning siis teha hommikused ujula otsad koos delfiinidega.

Kuna Sansibar on väike saar ja siin klassikalisi aafrika loomi ei leidu, siis ainus tõsiseltvõetav loomariigi esindaja on Red Colubus ahv ja nemad elavad karja ühes ilusas metsas Jozani kandis. Neid saab siis 30 USD eest vaatamas ja pildistamas käia. Kohe seal vastas on ka liblikate mets, aga see on vist ilma rahata.

Siis saab 30 USD eest veel rentida endale kohaliku paadi, DHOW, millega sind viiakse tuule ja purje jõul riifi juurde snorgeldama ja kalu püüdma. Reis kestab ka kokku umbes 3-4 tundi ning tegemist on väga kohaliku ja väga ürgse meelelahutusega.

Täiskuu ajal on mõtet võtta ette reis Nungwisse, kus on suurem ja elavam hotellipiirkond ning nemad teevad seal korra kuus siis suure Full Moon Party. Palju noori, palju napsu. Meie juurest umbes 1,5 tunni tee.

Ja kui raha palju käes, siis võib ette võtta ja BLUE SAFARI. Uhke nimi tähendab, et tuleb välja käia umbes 130 USD, mille eest sind siis viiakse paadiga ja privaatselt üksikule saarele, kus sa saad siis puhata ja lõõgastuda. Lõunaks on uhke pidusöök ja siis pärast seda saad veel puhata ja lõõgastuda ning ookeanis sulistada.

Alati võib ka ette võtta päevase tripi Stone Towni ehk pealinna, et siis kohalikke poode ja turge läbi kammida. Ega siit midagi väärtuslikku osta küll pole peale maitseainete ja kohaliku käsitöö, mis õnneks on odav.

Aga päeva võib täitsa ka vabalt veeta mõnes hotellis, kus on WIFI ja bassein ning palju lohesurfareid. Jaanuaris-veebruaris siin vist ongi ainult kilekotimehed, sest ega tavainimene ei päevita mere ääres kui puhub 10 meetrit sooja õhku sekundis. Purjelaudurit nähti siin viimati kolm aastat tagasi.


  • Facebook
  • Twitter