Phuket


  • Facebook
  • Twitter

Viet, Tai, Viet – osa 4 – THE END

Veebruar, Päev enne kojutulekut

Päev algas nagu iga teine 10.30. Rannas juba lipud liiguvad. Täna on mingi mürgel hoovis, võetakse kookospähkleid ja puude oksi maha. Hoov nänni ja inimesi täis. Hakin ka ühe, rüüpame kookospiima ja limpsame lusikaga värskelt avatud kookosepähklit. Tuul on veel nõrk, istun netis, kui hakkab puhuma. Lendan peale, esimesed suured hüpped, paar spinni, raili ja midagi veel, tuul kukub. Ukerdan edasi, kuni – kuni peale kümneid kordi proovimisi ühele poole, teisele poole – leian endale sobiva viisi ja saan oma esimese HP tehtud. Mõnus tunne, sest see polnud lihtsalt poom kätte, aga ikka püsti ja värki…. õhtul sõitsime veel bussiga linna – buss mis peaks mahutama 25 inimest mahtub parimatel aegadel 75, kus kohalikud aknast ja uksest kohti vahetavad – seekord oli mõlemal suunal isegi istumiskohti, nii et poeskäik osutus sujuvaks. Kusjuures HP tuli tänu eile käidud joogatrennile. Jah joogas käisime nukuga 1,5 tundi ühe venetüdruku kodus – väga kift oli ja raske. Eriti lahe oli puhkehetkedel vaadata kuidas ühes silmanurgas loojub päike ja teises särab kuu.

Veebruar, Päev teadmata

Stress. Kojutuleku stress. Külm. Ei taha küll nii surfata et vette ei tohi kukkuda või jäämäega pihta saada. Olen päev otsa surfanud, natuke ringi trippinud, natuke lesinud, kassiga mänginud, tööd teinud, videosid lõiganud, Nukut lohega lennutanud ja telkut vaadanud. Soe, mõnus, kodune stressivaba.

Õpin üha uusi trikke, midagi väga väga suurt sellise ajaga ei õpi aga küllaltki palju. Blindi maandumised, HP kätte ei saa, suuri loope pole ka proovinud suurema lohega. Väikse jaoks väga tuult pole, aga ongi parem õppida asju, muidu lendaks nagu sitt pilpa pealt, kui selle võssa viskad.

27 jaanuar, päev teadmata

Kimame tuktukiga lennujaama poole. Lennujaamas jookseme kokku Taneliga, kes ka kuuke aasias ringi vaadanud. Lennuk hilineb. Meil on ümberistumise aeg Bangkokis 2 tundi. Närv kasvab. Kõik on oma kotid juba saanud, kui otsustame et Nuku läheb lennukile ja mina jään lootma et jõuan ka. Mõni hetk hiljem saan ka oma koti kätte, kuskilt teisest kohast ja jooksen üles et edasi – tagasi Vietnami lennata… check in – nuku seisab. Jooksen mingi suvalise juurde selgitan probleemi, mõned hetked veel, kohe saab, aga ei saa. Sorry You mist Your flight – meil karp lahti – kurat teie lend hilines ja midagi ei orgunnita – fck Air Asia, seal on väga sitt pagasi süsteem väga sitt teenindus väga sitt arusaam inimestest aga see on väga odav. Lähen näost punaseks, tunnen kuidas viha läbistab mu sooned ja urisen mutile minu eest – I m going to kill people around here! Jalutame eemale, uut piletit ostma. Mutt piletimüügis pakub HCM või Hanoi. Täna enam HCM ei saa aga võite ju Hanoisse lennata ja mõtlen endamisi, et siia jääda ei saa viisa saab läbi peab ikka ära lendama, muidu kallis, paneme sealt mingi ööbussiga siis mui nesse ja käime Halong Bayd ka vaatamas, mida pole veel jõudnud teha. Kõik tore kuni hetkeni mil saabume Vietnami. Hanois mingi 15 või vähem kraadi sooja – meil tsärk ja shortsid. Lennujaam on suletud – ainult meie lennuks lahti tehtud. Fck. Maja ees pole hulle kohalike kes meile taksosid pakuksid – neil on uus aasta pidustused – kõik kohad on kinni. Saame teada et linn on ca. 40 km kaugusel, mis teeb taksoga hunniku pappi. Ootame bussi – kuidagi saame peale, sest bussid ei peatu vaid aeglustavad hoogu. Tunnike sõitu oleme päris koledas linnas kus on külm ja sittagi pole. Kõnnime oma kottidega 10 – 15 minutit kui leiame esimese hotelli, liiga kallis. Sealt eest leiame inimesed kes meile teisi olid nõus näitama. Hotellist küsiti kas tulete?, hakkame kinni panema – meil on Holiday. Julm pask.

Seame ennast sisse, temperatuur on õues vist veel langenud tundub nagu 10C´

Uurin asja, kas saame Halong Bayd vaatama, saab aga nii külmaga. Meil pole ju riideid. Uurin busse – väga kallid ja sõidavad päris kaua. Peas ainult üks mõte – miks me tulime siia. Cashi seisud olid ka segased – miks me tulime siia. Kes seda otsustas? Miks me siin oleme? Uinun nende segavate mõtete küüsis. Hommik. Õues on pilves, ikka külm ja veel õudsam. Käime paar ringi leiame koha kus süüa, teeme 1 pildi ja uurime kuidas minema saab. Bussid täis või ei käi – neil on Holiday. Oleme karuputsis, pappi vähe, asjad mui nes, mui ne 1800 km kaugusel – 200 km = Vietnamis 5h sõiduga. Lõpuks tuleb välja et bussipiletid on sama kallid kui lennupiletid HCMni. Lendame õhtul juba. HCMist ka bussi ei lähe võtame takso, lepime meile sobiva hinna ja sõidame. Jõuame Mui nesse öösel peale 1te, väsinud ja kurnatud aga väga kodune tunne. Leiame eest meie Totu – kassi siis. Ta on superõnnelik kahjuks ta ei tea et jätame ta uuesti juba paari nädala pärast. Hetk hiljem Resorti boss sõimab kohalikus keeles Nuku läbi – hiljem saame aru küll miks. Miks me ette ei helistanud, miks ei teatanud – neil pole kohti. Ei kalleid ei odavad – fully booked. 45 minutit mõtteid – kõik on suletud ja ülejäänud hotellid sigakallid, mis teeme? Magame rannas? Krt rannas ka ei saa, külm hakkab – kuid on soe – mitte nagu Hanoi. Lõpuks tehakse meile tuba kuskil styffi ruumis, mis asub nende omanike majas. Seinalt veits kooruv värv, tiivik laes puhas voodipesu – mida veel tahta peale sellist seiklust. Hommik – saame oma enda toa – selle kus juba olime kogu oma ülejäänud aja – Super. Hind on küll kallim natuke kui enne, aga pole hullu. Kass, Nuku, tuul, üle tee elav Mehhiklan Juan, naaber rootsist kelle käes meie veekeedukann oli, Alex, Niki ja Irina ka juba ootasid meid ja kõik muu on sama. Kiman merele – teen double Spendi – esimest korda. Teen erinevaid spinne, hüppeid ja sõidupuhkus mõjus kõigele hästi, sest see 1 päev Phuketil oli nii nõrk tuul, kui sõitmas käisin et midagi teha ei saanud – lihtsalt ristitud saar J.

Usu või ära usu – laineid suuri 3 meetriseid ka pole, vesi nagu flat (liialdusega).

Phuket

Shok, sest takso meie valitud kohta maksab rohkem kui me maksima terve bangkoki läbi sõites. Kell on õhtu ja asju palju lepime hinnaga ja kimame minema. Osad majad tunduvad nagu vietnamis, aga ülejäänud on ööpimeduses ilusam ja arenenum. Triin ja Toivo ootavad meid meie hotelli nurgal. Hotellis pole kedagi. Koputame hüüame, laseme kella, aga keegi ei tule. Lõpuks saame ukse lahti ja lähme sisse. Väike majakestega hoov, basseini, lopsaka lillemajanduse ja kujudega on päris armas. Uinudes käib aint purskaev närvidele mis meie maja ees kohe, õnneks leian vajaliku koha kust seda välja saab lülitada. Tuleb välja, et meie väike uus kodu asub täpselt surfirandade vahel. Hea. Võtsin ju oma nänni kaasa. Järgmisel päeval hängime Triinu juures, käime snorgeldamas, vesi on soe ja läbipaistev. Tutvume Triinu loomade – krokodill the dog, kilpkonn väike ja kilpkonn suurega, naabri koer Ritaga kes tänu Cobrale on ühest silmast pime ja muid kalu ja loomi. Phuket oleks the place kui seal oleks tuult, või õigem oleks öelda oleks tuult ja vett, sest mõõna ajal vaatab vastu terve kilomeeter merepõhja. Käime igast ägedaid asju tegemas, nagu akvaariumis, suure Budda juures, kayakiga sõitmas, snorgeldamas jne. Ühel päeval sõitsime saarele, kus leidsime väikse privaatranna. Kividest ümbritsetud pisike liivarand oli päris vahva, kuni tekkis mõõn. Liivarannast sai corallirand, aga päev oli kift. Ise ronisin mööda saare külge mööda kaljusid päris kaugele, hirmutades tuhandeid suuri ja väiksemaid krabisid kes mööda kive päevitades jalga lasid kui mu samme kuulsid. Krokodill oksendas minnes terve paadi täis, sest loksutas päris palju. Õhtu saabudes pidime paadile ronima kuna randa see enam sõita ei saanud, tänu corallile. Käisime ka kohalikku litsindust, peoelu ja öötralli vaatamas. Esimesel õhtul võtsime vaiksemalt kuigi olime pudeli rummi alla kugistanud kui triinu ja toivot ootasime. Teisel ehk siis viimasel õhtul käisime rolleriga ja tantsisime nii et nahad märjad ja uskuge sellise konditsioneeriga see polegi nii lihtne. Leidsime ka köie otsas wakeboard koha, kus tunnikese hullamise järel oli päris paljud kohad haiged. Väike ilus tiik palmidega, wakeboard, flat ja vesi soojem kui vannis olid päris mõnusad…

Avastasime ka koske kus selgus peale 20 minutit treppe, et vett pole J

Muidu on Phuketil veel sitaks asju mida selle reisi ajal teha ei jõudnud, aga kindlasti tahaks tagasi minna, et neid kõiki seal avastada. Thanks Triinule ja Toivole, kes meid seal lahkesti enda õlma alla võtsid ja ümbrust näitasid. Aa.. ussifarmis käisime ka ja ahvimäel. Kuidas sai see mul meelest minna. Esimesel päeval külastasime sadu suuri ja väikseid ahve kes banaani eest igati tänulikud olid.

Tai

Bangkok

Nii Bangoki jõudsime ilusasti…veits närvid olid läbi Airasiast,kuna neil seal imelikud nõuded ja kotidega pidi jamama, aga muidu okey! Saabusime õhtul ja pidime ööbimise leidma, kõik pakusid muidugi taxot ja kalleid ööbimisi..aga me läxime sinna kanti kus ka backpackerid ööbivad…see oli vanalinn…igast kraami müüdi seal, süüa jne…saime siis ööbimise ok hinnaga…ja pimedas ei saanud suurt midagi aru…olime vässud..ja läxime magama.meil oli hull lärmi tuba, all oli livebänd, aga saime hakkama,uni oli suurem!

Hommikul ärkasime varem,sõime ja läxime Siamisse, kus oli aquaworld…jõudsime sinna seal oli mega linn..meil väga meeldis skytrainid..mallid jne jne..suur suur..änxa ostsime starbucki kohvi ja jõime ja hängisime…siis läxime sinna kalamaailma..seal oli ka änxa…igast loomi,keda me pärast nägime ka phuketil ise vee alt snorgeldades!

Tänav kuhu me maandusime oma meeter 70se surfiGolfi kotiga, oli täis sadu, kui mitte 1000ndeid inimesi, kes kõik endale nänni, naist, meest, süüa, tsärki või midagi muud proovisid soetada või leida. Seal vahel, ilma tähelepanu äratamata võisime me triivida ligi paarsada meetrit, kui inimummik meid kotiga istuma sundis ja ilma kotita seda sama ülal mainitud hotelli otsima saatis. 6 korrus, suur aken, oleks võinud ka olemata olla, sest lärm mis tänavalt tuli see enam järgmised ööd kinni ei hoidnud. Hommikuti ärgates oli päris külm Bangkokis (külm tähendab ca 21 – 22 kraadi). Läksime oma varem koostatud plaani järgi Safari Worldi, kus ahvishowd, merilõvid ja igast muud elukad meie meeli köitsid ja lahtuasid. Üks vingemaid tegelasi oli väike tuustidega ahv ja loomulikult kaelkirjakud, keda käest toita võis. Neid oli seal 20 või rohkem tükki ja ligi 7 eegu eest sai endal suure ämbri nänniga mida neile anda. 100 eegu eest oli õhtu nael loomulikult tiigripojaga pildistamine. Tegelane kes mulle sülle tuli polnud enam teab mis väike sest käpp mis piimapudeli poole ulatus oli sama suur kui minu käsi. Pildid tehtud sõitsime veel bussiga mööda Safari rada, kus nägi igast tavalisi ja mitte tavalisi loomi kellest kitsed on ka meie loomaaiast tuttavad. Teekond mööda kiirteed viis meid tagasi sinna lärmakale linnatänavale kus meie hotell pesitses. Väike lõõgastav massaz kõrvaltänavas osutus päris tervislikuks ja valusaks. Võin julgelt väita et käed käisid paar ringi ümber keha veel kui need jalgadega kokku oli seotud… okei tegelt nii hull polnud, aga Phu saare Tai massaz oli odav mudimine selle kõrval. Kui mul jalaarterid kinni suruti tundsin kuidas veri läbi mu kinnista kaelasoonte tungis ja peakolba täitis, ilma et seda oleks muditud. (ps. Järgmised korrad võtsime seda õlimassazi).

Hommik, kell on vara, ikka on uni, öö on jälle tramburai ja meid viib teekond kuskile vee ja lõbustusparki. Lootuses aasia suurimat parki leida, saime ühe 5 kordse maja kõrguse liumäe, kust nii rasked kui mina vist alla ei tohi lasta sest hüpe mis enne lõppu sain tundus vähemalt meetri kõrgune, pikkusest rääkimata. Teine toru oli tavaline kalevi ujula toru. Kuna nad vett ei soojenda ja võrreldes Mui nega oli seal külm siis suurt naudingut mingis basseinis ujumisest me ei saanud. Kuntslikult tekitatud mererand oli kuidagi kahvatu just tuldud hiigellainete rannast ja soojemast veest kui seal basseinis. Edasi lõbustusparki, kus kukkumistorn ja paar suuremat rollerchosterit mul südame pahaks ajasid. Lisaks saime suhtelistl odava piletiraha eest ka terve buffe süüa, sest see oli pileti sees. Pargis olid veel dinosauruste maailm, paadisõidumaailm ja veel ninni nänni, mida kaemas käisime. Edasi juba lasime taksol ennast lähimasse metroopeatusesse viia ja reisisime sinna suurde kesklinna, kus shoppingcentrid üksteises otsas – Siamisse.

Bangkokis on näiteks taksosõit 20 eeku aga tuktuk küsib sama vahemaa eest 100 eeku. Sama nali paljudes poodides, kus hind väljas või pole siis alati peab tingima, sest isegi kui arvad et oled hästi saanud said veel poolega tünni. Õnneks ei tüüta inimesed nii nagu Egiptuses, kus peab ka tingima ja pole kiirelt rikkaks kampaaniat nagu Vietnamis. Kliendist ei loobuta seal kergelt. Lubame endale väikse donati, icelatte ja hängime mingite treppide peal, kus täpselt paras vaade vohavast suurelinnaelust, millest minul harimatul inimesel polnud aimugi. Ho Chi Minh on paras peldik selle kõrval.

Und ei tule, sest tänaval käib pidu, meil reede õhtu ja homme hakkame phuketile lendama. Vahetan hotellitoa teise vastu, kus väike peldikuaken sellist lärmi sisse ei lase. Hommikul käime veel läbi väiksest loomaaiast, kus tegelikult on kõik maailma loomad olemas, valgest tiigrist, kaelkirjakuni. Lisaks madudesktor, ahvid jpt. Tuur kesklinnas ja juba olemegi taksos mis meid lennujaama viib. Oleme ühes liiklussabas istunud nüüd juba 15 minutit ja liikunud 2 – 3 meetrit. Ärevus tõuseb ja verre jookseb adrenaliin, sest meie Check-in on juba alanud. Üritan taksojuhile uuesti selgitada, millal meie lennuk läheb ja hetk hiljem vurame mööda kiirteed 140 km tunnist ühest äärest teise nagu Takso3 filmis. Jõuame täpselt, tõuseme, maandume – Welcome to Phuket – The Finest Destination…..

Päev 56, 11 jaanuar

Tuult pole. Rannas ei viizi olla, pakime veits asju et Taisse minekuks valmistuda.

Päev 55, 10.jaanuar

Päev nagu iga teine. Hommik. Lõuna. Õhtu. Tuult pole, õigemini narrib, sest ca. 10 lohe üritavad sõita, suured mölakad (14 ja rohkema ruudused) Naabersurfikeskusest venepoisil kukub lohe vette ja 3,5 – 4 meetri kõrgune shorebreak neelab selle enda alla ja laseb halastamatult välja ainult kilekoti. Lohe on ribadeks, nagu kajakate poolt rüüstatud toiduprügikott. Õhtu saabudes sööme mingit löksi, joome kohalikku Gini ja välismaist Baileyst ja lippame õue et Wax Bari külastada.

Päev 54, 9.jaanuar

Magasime jälle suht kaua nagu viimasel ajal…mõnus;) varsti kohe taisse siis hakkame vara ärkama ja igast põnevaid värke tegema! Aga täna on selline minu jaox uimane päev olnud rannas vedelenud lohesid alla ja üles tõstnud…mega laine on täna…mina jälle õppida ei tahtnud…ma pole ikka seda asja selgex saanud ihiii:D Priidu juba vihkab mind,et ma ei taha proovida…oeh aga nii suur laine…ja neid nii palju vees…eriti algajaid…lohed kukuvad kogu aeg vette..ja jäävad laine alla ja lähevad katki..ma ei taha ,et mul nii olex!!! Aga jah ma mõtlesn,et aega on ju veel..aga vist hakkab aeg nüüd läbi saama…loodan,et homme ple selliseid lained tahax ikka lauaga ka vähemalt korra proovida!Nüüd juba kell 5 õhtal..priidu veel sõidab..ma siin veits mässasin toas…varsti lähme õhtust sööma ja täna vb lähme vaatame Pogo baari ka, ple seal ammu käinud! Aa täna nägime rannal meduusi lained olid toonud ja see oli väga väga suur…ma ple sellist elukat näinudki…õõõ ja nad on vees jak!Kui midagi cooli juhtub küll anname teada!

Päev 48, 3jaanuar

Käisime samas spotis lainete vahel hullamas, aga täna tuli alles õige kaif.

Päev 47, 2jaanuar

Magasime kaua ja ärgates käisime teiselpool Mui ned sõitmas, kus korrapärased laine ja nende vahel flat andsid uued võimalused teistsugusteks trikkideks.


  • Facebook
  • Twitter