RRD laager Tarifal

28. märtsil toimus Tarifal Team RRD kevadlaager. Ilmad olid tuulised ja peamiselt puhus levante. Sõitsime nii Valdavaqueroses, Palmoneses kui ka Canos de Mecas. 3 päeval puhus poniente ja siis sai natuke ka freestyle-da. Mehed nautisid siinseid tugevaid tuuli (-35m/s) täiega. Risto lammutas old-school trikke,  Meelis wave’i, Bounz speedis, Asko fan’is ning Ranno race’is mõnuga. Meie Evaga pidime siiski mitmel korral tuulele alla vanduma, sest 5m2 lohe käis üle. Canos de Mecas sain tunda korra päris lahedat tunnet, kui Eva 5m2 passioni üles lasi ja mina rippusin lohe ja Bounzi vahel…. tõmbasin natuke poomi ka peale ja lohe tõstis täiega. Vaatamata tuulistele ilmadele oli rannas väga mõnus õhkkond….  lahe, et team siia tuli…  merel üksteise turvamised, ühised õhtusöögid ja aftersurfid on need, mida jääme siin igatsema.

Jälle siis nö üks etap möödas… ja kohe algas teine ;) . Eile käisime Palmoneses sõitmas (sest ikkkkkkkka on levante ja see otsa ei saa) ja kohale on jõudnud uus punt…. PRO-d. OK. Selle, et sa sõidad Youri Zooniga ühel triibul ja ahhetad, ei olegi kõige hullem, sest mehed on ju nagunii kosmosest. Aga ühel triibul Bruna Kaijaga sõita pole üldse tore :D . No trikid ei jää meeste omadele üldse alla ja kõik täiega poweris tehtud. Ainuke vahe oli see et Youri tegi ühe triibuga  2-3 trikki aga Bruna ühe.  Peale nende olid kohal veel terve hulk pkra-st tuttavaid nägusid, kes kõik lammutasid maximumi. Kahju, et fotokas kodus oli :( . Pole veel jõudnud netist uurida, et mis värk on – kas kuskil tulemas mingi võistlus… aga eks näis. Igaljuhul on kaldal mõnus live surfimovie ilma piletita.

Ilmaprognoos muidugi on suht masendav, sest tuul ei kavatsegi ponienteks pöörata, mis tähendab, et freestyleist võib vaid und näha.


  • Facebook
  • Twitter

Hooaja algus Tarifal

Tundub, et kevad on jõudnud Tarifale ja sügis-talvised tormituuled on asendunud briisikate ja rahulikemate tuultega – seega võib öelda, et olen lõpuks ometi saanud tegelema hakata uute trikkide õppimisega. Tänu meie kõrval elanud sakslastest naabritele, avastasime ülikõvade levante tuultele toreda alternatiivi Gibraltari lähedal Palmonese rannas, kus on nii suuri laineid kui ka ideaalne flätt hightide ajal.

Märtsi alguses tulid meie kõrvale elama kaks sakslasest kitesurfarit Meike ja Niklas koos kellega oleme pidevalt koos merel olnud. Mõlemad on sponsoreeritud surfarid ja sõidavad väga hästi. Niklas osaleb ka PKRA-l ja Meike saksa oma võistlustel ning plaanib see aasta osa võtta KTE-st.  Nii lahe on merel olla oma kambaga – nagu Boracay surf :) .Naabrid tunnevad ka kohalikku Malaisiast pärit surfarit Basrit, kes samuti meiega merel oli. Väga turvaline oli harjutada,

sest kui kite vette kukkus, siis poisid aitasid kohe kite üles ja sõit sai jätkuda.Peale selle sai alati väikeseid näpunäiteid selle kohta, mida valesti tegin ja mida peaksin tegema:) Seega on viimasel ajal olnud mõnus seltskond nii merel kui kodus.

Täna läksid sakslased ära ja päris kurb on. Õnneks jõudsid üle-üleeile Tarifale Risto ja teised eestlastest surfarid – nii et seltsielu jätkub. Eva ja Tarmo on meisterdanud juba kaks väga maitsvat õhtusööki ning üle pika aja nautisime aftersurfi kola ja rummiga :) .

Proovisin siin 2011 RRD obsessionit ja väga kripeldama jäi. Mulle hullult meeldis poom, mis oli väga mõnus  – pehme ja toimekas – võrreldes minu poomiga on RRD

oma nagu amortidega mugavusauto, mis mulle hetkel nii sobib, sest käed on saanud päris kõva vatti ja sõites väsivad väga ruttu. Samuti oli kite UK-is stabiilne ning hooki panemine väga lihtne, sest chiken loop on fikseeritud. Seega hoian Risto ligi ja proovin seda kitet veel ja kes teab – äkki vahetan varustust ;)

Igaljuhul on Tarifal surfielu mõnusaks läinud – rohkem eestlaseid satub siia ja ilmad on mõnusalt soojaks läinud – ka esimene korralik päikesevõtt on tehtud.


  • Facebook
  • Twitter

Rejabas

Rebajas

Kõigepealt tuleb alustada sellest, et tuult meil ei ole olnud…. viimati sõitsin 1. jaanuaril…. või üks kord veel mingi aeg, aga kõhutuulega:( Samas on viimane nädal aega puhunud nii tugev tuul, et isegi kodus ollas on tunne, et elad föönis. Nii et hiljutisi surfikogemusi eriti jagada ei ole. See eest on siin, nagu ka mujal Euroopas, allahindlusperiood e REBAJAS sildid igal kauplusel ja mis siis muud kui shoppama:)

Tarifa on täis superlahedais surfipoode ja siia võiks matta kogu oma maise vara. Aga mõistlike hindu siit ei leia:) Seega tasub sõita Algecirasesse, mis asub siit 20 km Malaga poole. Kõige lahedam pood on minu arvates seal Decatelon – see on nagu kellegi kodu – parajalt sassis, täis lastega perekondi, kes sobravad väga normaalse kvaliteedi ja hinnaga spordikaupades. Lapsed võivad seal sõita kohalike tõukekatega ja elavad täiesti oma elu – mängides – ja lasevad vanematel rahulikult ringi kolada. Markkus on tavaliselt seal jõusaalis e. trenazööride osakonnas väntab ratast, tõstab hantleid ja teeb muude asjandustega nö trenni.

Päris tore oli vahelduseks konnata suurtes poodides…. aga mis teha – ma ei oska asju osta. Kõik mis tundusid ilusad/toredad, ei tundunud mulle sugugi vajalikena N: õhtukleidid või kontsakingad – aga millal ma viimati väljas käisin:) …hmmm…. jah, surfarina võiks osta rannariideid aga praegu on nii külm, et peale kalipso mul seal midagi vaja ei ole.

Mis siis ikka… Markkusele ja Rannole sai mõned asjad aga minu rõõm saabus siiski surfipoest :) Sain kätte oma sünnipäevakingituse Rannolt – RRD POSON limited edition laud:) Proovisin seda Boracayl ja see jäi nagu hingele. Veepeal sain sellega siin juba ühe korra sõita – alguses tundus väga võõras, eriti strapid, sest minu vana laua omad olid megapehmed aga uuel laual on need nagu sport varjandil. Teise tiiru järel aga sain juba parema tunde sisse. Sõites oli merel hull kartulipõld ja siis on suht raske poppida aga siiski tundus, et veest välja saada oli väga mõnus. Igaljuhul ootan kannatamatult sõidutuult, et saaks uue lauaga veepeale nautima:)

Teine koht, kus me juba teist aastat järjest ei suuda raha kulutamata jätta, on Gibraltar. Eelmine aasta ostsime sealt suure objektiivi ja seekord läksime sellel uv-filtrit ostma. Aga kohapeal selgus, et müügis on väga hea hinnaga uuem Nikon. Sama India mees – väga sõbralik, asjalik ja abivalmis, lasi meil selle fotokaga mängida ja nii see meie pere liikmeks saigi. Nüüd oleme mitu päeva seda tundma õppinud. Kodus käib nagu fotokoolitus…. loeme juhendit ja proovime seda nii ja naa – päris põnev. Tore on see, et sellel on HD video ka sisse ehitatud, nii et saab päris kaugelt kvaliteetset pilti teha. Probleem on ainult selles, et objektiiv on nii suur, et seda on raske suure tuule korral paigal hoida ja pilt hakkab hüppama. Peab sellele mingi lahenduse leidma.

Mis siis veel. Meil sai läbi rendileping mägimajas ja kolisime jaanuari keskel linna, korterisse. Maja on päris uus ja oma piiratud alaga, kus on laste väike mänguplats ja kaks basseini, mida hetkel küll kasutada ei taha aga arvestades, et oleme siin kuni juuni lõpuni, saab see suvel päris mõnus mugavus olema. Eelmise kohaga võrreldes on siin parem, et see maja ei ole nii niiske ja kõik vajalik (poed, rand, promenaad jmt) on käeulatuses. Veel meeldib, et näeme nüüd aknast kogu rannariba los lanchesest kuni los dunaseni ning samuti ka flätti e. kas seal on sõitjaid ja isegi seda, kui palju vett seal on. Jama on aga see, et siin ei ole interneti  – veel – aga kes teab kas saamegi – siin ju kogu aeg siesta ja manana.

Kuna tuulega on nirusti aga süüa saame hästi, siis oleme sunnitud otsima siin alternatiive, et mitte paksuks minna:) Ranno hakkas jõusaalis käima. Mina aga olen päris madalale langenud ja käin kõndimas:) Ok… tegelikult on see lahe. Siin on pikk rannajoon ja promenaad mida mööda koos Markkusega käime – mina jalgsi ja Markkus rattaga – kokku kuskil 2 tundi. Promenaadile on ehitatud ka välijõusaal, kus enamus asjad on küll rohkem nalja pärast, aga mõned väga mõnusad/asjalikud.

Nendel päevadel kui levante ei lase nina toast välja pista olen pusinud hispaania keelt õppida ja vaikselt hakkan ka filmidest aru saama. Aga üldiselt ootame pikisilmi kuna saabub korralik sõidutuul.

Aaa…. väike video surfamisest maatuulega :)

https://www.youtube.com/watch?v=9at7IBctJDU

Kerli


  • Facebook
  • Twitter

3 kuningat ja jõuluvana

Nüüd ei ole natuke aega üldse puhunud ja seega pühendame oma aja Markkusele, kes tihti peab otsima endale tegevust rannas, kui ema ja isa vastutustundetult merel viibivad. Siin ei olegi kombeks lastel 24. detsembril kingitusi saada. Kõige toredam päev on hoopis 5. jaanuar e kolmekuningapäev ning seda tähistatakse ka  linnas suure peona – läksime Markkusega ka vaatama, et mis siis hispaanlased sel puhul korraldavad.

Peaväljakule kõndides oli juba kaugelt kuulda hoogsat laste-jõulu-disko muusikat. Rahvas kogunes vanalinna lossiväravate juurde. Valmis oli seatud 4 saani või vankri moodi ratastel platvormi, mida vedasis autod ja kuhu peale oli roninud terve hulk lapsi. Kui lähemale jõudsime, siis Markkus tahtis samuti saani peale ronida aga mina ei julgenud lasta tal sinna istuda, sest mine tea kui kiiresti need liiguvad ja kas jõuan sellele rongkäigule järgi joosta – pärast laps kadunud :) .

Rahvast muudkui kogunes ja mulle tundus, et kõik linna lapsed olid peredega kokku tulnud. Huvitav oli see, et lastel olid plek-purkidest valmistatud ussikesed käes, mida maad mööda tiriti – need tegi päris lahedata ja meeleolukat heli. Siis aga nägime eelmisest aastast tuttavat nö Tarifa vanaisa, kellega Markkus väga lähedaseks sai (meisterdasid pidevalt koos garaazi all ja mängisid jalkat) ja äkki tõstiski ta Markkuse saani peale istuma. Ok, loodame, et see väga kiiresti ei liigu, mõtlesim ma.

Meeleolu tõmmati plaksutamise ja musa saatel järjest lõbusamaks. Siis astusid linnaväravatest välja 3 kunungat ja jõuluvana – peategelased istusid igaüks oma saani ja rongkäik algas. Hakati liikuma linna  tänavatele ja tee ääres seisvatele inimestele visati komme. Õnneks jõudsin ilusti saanidega sammu pidada ja nii liikusime mööda linnatänavaid edasi. Markkuse jaoks liikus rongkäik aga liiga aeglaselt ja ta ei viitsinud enam saanis istuda. Tõstsin ta maha ja siis läks kommide püüdmiseks. Päris tore sündmus – linn oli rahvast täis ja kõik lehvitasid peategelastele. Õhtul võttis Markkus oma taskutest kõik korjatud kommid välja – saagiks oli terve kausitäis karamellikomme :D

Kahjuks unustasime fotoka koju ja videokaamera oli tühjaks saanud, seega on pilt veitsa teisest teemast.

Kerli


  • Facebook
  • Twitter

Aastavahetus Tarifal

Detsembri alguses läks Ranno 1,5 nädalaks Eestisse ja jäin üksi Markkusega Tarifale. Pidasime koos minu sünnipäeva ja nautisime sooja ilma, sest just siis saabusid siia üle pika aja kraadid, mis pärinesid Aafrikast.  Kogu selle aja ei saanud surfata, sest tuult ei olnud või kui oli, siis puhus 30m/s.  Muidu oleks ehk suht kurb olnud aga 28 kraadised ilmad aitasid nautida igat päeva.

Kui Ranno tagasi tuli, siis hakkas jälle normaalselt puhuma ja me saime kohe mõned tunnid surfi kirja. Kuna tõus on olnud päris suur siis enamasti sõitsime flätil. Tuuled on olnud pigem kõvad ja üle 7m2 lohed seisid mitu nädalat liikumatult kotis. Ootamatult sain sellise, pigem üle käiva tuulega,  kogeda siin parimat sõidupäeva. Kõik trikid , mis lukus peaksid olema, tulid välja ja tunne oli mega. Sõitsin järjest üle 2 tunni. Mulle hakkab siin järjest rohkem meeldima ja olen saanud sõitmise rõõmu tagasi. Flätil saab harjutada uusi ja vanu trikke ning ookeanis saab korralikku lainet ja hoovust milles pusida. Peale selle, et hakkan siinsesse karmi surfikeskonda vaikselt ära armuma, ei saa ma märkimata jätta, et mereannitoit on samuti viimasel ajal mind jalust nõrgaks löönud. Hea on vahel külaskäikudelt kaasa võtta mõni hea retsept ja siis kodus seda veel nautida…. samuti salatid, mida siin saab teha imelihtsalt ja normaalse hinna eest  – tomatid maitsevad nagu vanemate kasvuhoones :)

Jõulud olid vaiksed. Meil käisid külas Ranno sõber Elmo ja kohalik eestlaste patroon Merrit. Saime kingitusi ja laulsime, lugesime luuletusi – kes peast kes telefonist. Õnneks siin mingit hullust jõuludega seoses ei toimu – mõned kaunistused poodides ja natuke  – tõesti natuke – jõulumuusikat. Isegi telekas ei uputa jõulufilmidest. Pigem pole siin erilist jõulu tunnet tekkinudki. Kõige mõnusam oli vanematega skype’i vahendusel jutustada, vaadata nende kuuske ja lumist vaadet aknast. Jah, see on aeg, kus ma tahaksin olla korraks kodus  – veeta jõulud vanemate juures, ise kuusk ehtida ja nautida ema tehud jõuluroogi ning piparkooke küpsetada – olla koos.

Vana aasta õhtuga on mul mingi kiiks, et mida sa teed aasta viimasel päeval, seda teed peamiselt ka järgmisel aastal – seega, nui neljaks, pidin saama merele. Viimasel ajal oleme sõitnud flätil aga nüüd tahtsin lainetesse. Õnneks mingi tuul oli ja panime 9m2  üles. Tuul oli otse sisse ja kõik sõitsid kaldas. Suht raske oli kitet käima saada, kuid kui hoo üles sai, siis oli  vaffa. Praegu on päeva ajal mõõn ja seega on lainete vahel päris pikalt flät. Samas kalda all pidi väga vaatama, et põhja ei sõidaks, sest vesi liikus pikalt kaldasse .  Üldiselt oli tore sõidupäev vaatamata sellele, et   pidi natuke vaeva nägema ja olema suht agressiivne, sest sõitjaid oli palju ja kui lohega julmalt kolme inimese vahelt läbi poleks sõitnud, siis poleks üldse sõita saanud.

Uue aasta vastuvõtmise plaanisime Ranno sõpradega. Käisime külas ja sõime jälle head ja paremat mereandide valikust. Ootasime uut aastat ning tegime väikese pokkeriturniiri. Enne kella 12 läksime välja ja hakkasime linna poole kõndima. Kõik oli vaikne. Vaatasime kella ja avastasime, et kell sai 12 – aga mitte midagi ei toimunud – mitte ühtegi raketti ega inimest polnud näha. Soovisime siis omavahel head uut aastat ja Elmo ja Karol raputasid ka šampused  taevasse. Mis siis ikka… mõtlesime, et Merritile tuleb ikka aasta saabumisel puhul külla minna ja kõndisime Vaca Locasse. Õnneks linnas oli juba rohkem melu ning istusime natukeseks lauda. Merrit oli tööl ja sehmis hirmsasti ringi aga kallistused ja musid sai siiski kenasti vastu võtta. Kell 01.15 hakkasime tagasi kodu poole minema. Teekond oli aga sootuks teistsugune kui kell 12. Tänavad olid rahvast täis ja kõik olid ennast üles löönud ning liikusid linna. Noored tüdrukud mini-mini seelikutes ja kõrgetel kontsadel,  sätendasid ja lõhnasid. Mehed olid eranditult pintsakutes ja samuti tugevalt lõhnastatud ning juuksed kõigil ilusti kukeharjaks föönitatud. Päris kirev tänavapilt oli.  Koju jõudes jäi Markkus kohe magama ja saime Rannoga veel natuke rääkida ning avastasime, et see oli meil juba 11 koos vastu võetud uusaasta… uusaastasoov ikka sama mis kõigil eelmistelgi aastatel :)

1. jaanuaril oli mul samuti õnn surfata. Panin üle pika aja 11m2 flexi üles ja läksin merele.  11-sega mulle väga sõita ei meeldi, sest  see lohe teeb minuga mida ta iganes tahab, kui ta korraliku tuuleiili sinna sisse saab. Õnneks ei olnud tuul pagiline.  Proovisin mõningaid trikke ja suutsin  päris mitu korda lohe vette kukutada aga siinses hoovuses ja lainetes on kite üles saamine  päris keeruline. Nii juhtuski, et kui tegelesin lainete vahel enda ja lohe päästmisega, kuulsin kõva raksatus. Vaatasin selja taha ja üks väga ehmatanud näoga mees vaatas mulle otsa. Sain aru, et ta sõitis mu lauale sisse. Otsustasin sõitmise lõpetada ja võtsime lohe maha. Keegi tõi mu laua kaldale. Kui jõudsin ise selleni, siis nägin päris kurba vaatepilti. Mu laud oli endale ühe uime juurde saanud. Tundub, et viimane aeg oli tellida uus laud, sest sellega enam vist merele minna ei saa :(

Lõpetuseks Head.Uut.Aastat kõigile maailmaränduritele ja kodustele, sõpradele ja surfaritele ning loodame, et Eestis näeme:)

Kerli


  • Facebook
  • Twitter

Rio Jara flätt Tarifal

Kolmapäeval käisime siis lõpuks Rio Jara flätil. Hommkul ärgates vaatasime merele ja nägime, et see oli eriti vahune. Kuna me elame siin ühe mäe jalamil ja rand on siiski suhteliselt kaugel, võis juba arvata, et surf ookeanis jääb ära …  lained paistsid meie koduni elukad. Kohale jõudes oli mühin mererannas meeletu. Sellist lainemöllu pole tõesti elus varem näinud. Keegi oma nina sel päeval ookeani ei pistnud aga see-eest oli flätt korralikult vett täis ja tuul 7-se jaoks super. Vaim oli valmis ja sõitsin pea 2 tundi. Vesi oli külmem kui ookeanis kuid parajalt sügav, nii et sai peaaegu igal pool harjutada. Sellisel flätil, mis nii sile on, ei olegi ma kunagi sõitnud (va anne kanal) ja tunne oli hoopis teistsugune. Peab uh poppi paremaks saama…. olen tavaliselt ikka natsa kikkereid kasutanud. Muidugi ei olnud me seal üksinda ja vahepeal oli suht kitsas. Oleme siin sõbrunenud 3 taanlasest surfariga, kes veepeal panevad ikks päris hullu – kiteloop hp-d tehakse soojenduseks…. mobe’id ja judge’id tulevad varrukast. Tüübid on kogu aeg veepeal – 3 sessiooni päevas – vahepeal käivad söömas ja siis tagasi. Jutu järgi ei puudu ka rumm päevakavast aga jah… selleks ajaks kui  meie tavaliselt randa jõuame on nad juba ühe tiiru merel ära käinud :)

Minu jaoks on väike päike välja tulnud, sest tänu flätile on siin võimalus areneda ka freestyle’i mõttes. Samas on ilmad pööranud väga karmiks ja uudistes näitab, et peaaegu pool Hispaaniat on lume all. Meil siin lund ei ole aga vihma sajab palju ning temperatuur sel ajal võib langeda 14 kraadini. Saime rannas ka ühe korraliku rahelahingu – päris valus oli:)

Jah…. surfamine siin praegu mingi meelakkumine küll  ei ole  – suht 1:1 Eesti septembrikuu surfile – aga usun, et vaim saab tugevamaks… Eestis on ju veel külmem :)

Kerli


  • Facebook
  • Twitter

Tarifa, Hispaania


Meie selle talve plaan oli siis tulla Tarifale. Sügisel olime veel kahevahel, et kas Tarifa või Boracay, kuid otsustasime siiski Euroopa kasuks – ehk minna raskema vastupanu teed. Siinsed olud on sel aastaajal suhteliselt rasked (vihm, tormid, suured lained, hullud pagid ja hoovus) ja ega me ei tea veel kuidas siin kohaneme, kuid mõte – raske treeningutel, kergem võistlustel – ajendas meid siiski proovima. 10. jaanuarini oleme kindlasti siin, kuid edasised plaanid on lahtised ja kui hästi läheb, siis saame ühineda Priidu ja Annetti ning teiste eestlastega Boracayl :)

Praeguseks oleme kohapeal olnud kuu aega ja kõik see, mida me ette kujutasime, meid siin ka ees ootas. Oleme saanud korralikke pesumasinakogemusi, levante pagisid, boniente tormi ja mega laineid. Kõik sõidupäevad on olnud rasked. Oleme selgeks saanud nendes oludes sõitmise ja hüppamise, kuid freestyle trikke harjutada on siin väga keeruline. Mina olen sõitnud umbes 6h aga Rannol on neid kogunenud juba pea 20. Ootame, et saaksime Rio Jara flätil oma esimesed korralikud sessioonid teha aga siiani on olnud kas liiga madal vesi või liiga tugev tuul. Ülehomseks lubab 60 knots’i tuult – flätt jääb jälle ära ja tuleb ellujäämiskursus :)

Kerli


  • Facebook
  • Twitter