Arriving Austraalia – kuidas meie esimesed nädalad mööduvad P&A


Dance of Colors on lõppenud, asjad koristatud, ärevust ainult pole. Kõik on paigas, käidud on piisavalt ja nüüd tuleb minna, mis siin enam närveerida. 18.00 paadi peale ja kruiis Rootsi. Oeh, ma ei mäletagi enam millal viimati kruiisiga sõitsin. Kolame natuke ringi, ostame paar vidinat, joon kolme eurost õlut, mis tundub eriti kallis ja teeme varajase õhtusöögi ja siis magama. Sadamas tervitab meid Kadi, kes tuli meile vastu, et küüti pakkuda lennujaama, mis on eriti mugav, kuna 30kg kotid lihtsalt ei kannata bussiga trippimist. Väike peatus MCDs ja olemegi lennujaamas. Natuke pinget ja asjade ümbertõstmist ja Qatari 30kg poliitika on meie poolt. Lennuk pole meeletult suur nagu KLMil aga mis programmid, millised mugavused lennu ajal, see on teine level ja õhukino võis alata, ühe filmi ajal ei jõua ära oodata, millal juba järgmist saab näha. Aknad pole enam tõsturitega vaid elektrooniliselt tumendatavat ja kõik on touchscreen igal pool.
Jõuame Qatari, Dohasse, bussisõit 30 minutit viib meid terminali, mis on rahvast pungil. Järjekorrad poodides on minimaalselt 30 inimest, kõik toolid on kinni ja isegi põrand on kinni – shock! Mis toimub, miks nii palju inimesi, pidime seal ju 7 tundi aega veetma ja kuidagi kuskilt oli soov näha vaikset vaibaga kaetud lennujaama, kus saab peatäie magada, et edasi Singapuri minna. Paar põrandakoha vahetust, hambapesu ja siis leiame kahe akna vahel sellise parajalt laia kinnise tsooni, kus saab lõpus pikali heita korralikult. Põrand on kõva ja lennukeid tõuseb iga 2 minuti tagant õhku, aga uni on võimsam ja 3 tundi hiljem, on üle poolte neist inimestest laia maailma lennanud ja saab isegi paari ootamisega pudeli vett poest osta. Lend Singapuri on sama filmirohke nagu Qatari.
Singapore – linnriik – seadused, maksud, korralikkus, puhtus ja kallidus. Väike ärevus lennujaamas, kuna olin sigarette kaasa ostnud 10 pakki, aga nende eest oleks pidanud tollis maksma maksu kolmekordse hinna, millega need ostsin, plus trahv. Tollimehe valivad silmad suunasid ka meid röntkenisse oma megapagasiga, aga sealt nad kisa ei tõstnud ja jätsime oma megapagasi kogu surfivarustusega lennujaama pagasihoidu seekord ilma trahvita. Metroo viis meid hotelli Littele Indiasse. Metroo jaamast väljudes lõi meid 35 kraadi niisket kuumust otse näkku, nii et minu higinäärmed asusid kohe virkalt toimetama. Väike tuba, katusebassein ja maailma parimad söögid jalutuskäigu kaugusel. Hommikusöögiks olnud päris õige kätega söödud terav kõhutäis oli kogemus omaette väikses nurgapealses Hindude kohvikus, kus süsipruunid silma ei olnud Annetti blondidest kiharatest väga ehmatunud vaid nosisid sama kraami mis meie. Metroodsõidud, ujumine beachil, lõbustuspargid, shoppamine, puhtus, 40 dollarit maksev lõunasöök on paar iseloomustavat märki ja tegevust Singaporis. Ujume oma katusebasseinis, vedeleme niisama, higistame 37 kraadises kesklinnas ja naudime kondistioneeriga jahutatud hooneid ja einestame ülimaitsvat India sööki. Ilus jõe ja merega linn, kus Hindud, Hiinlased ja muud maailma rahvad vaikselt oma tegemisi teevad. Meil on aeg oma destinatsiooni lennata peale 2 päevast puhkust Singapuris olemegi väikses Tigeri lennukis veel 5 tundi, kuniks Austraalia meie lennuki rattaid puutub. Toll, pass, koerad, odavam(aga väga kallis) alkoholipood otse lennukist väljudes ja Hendrik juba lehvitab. Hendrik Vesi, minu hea nooruspõlve sõber , kellega hakkame maja jagama on meil vastas. Pime, natuke hirmutav aga huvitav teekond viib meid ka läbi kõrghoonete sirguva kesklinna meie uude koju. Ühekorses majas tervitab meid Kristel, kes on vaaritanud mõnusaid suupisteid shushit ja loomulikult on külmkapis ka mõnus külm õlu. Vahetame muljeid, sätime kama oma tuppa ja tervitame asutraaliat.
Esimesel päeval tuleb Remi ja Liisi meile külla, kellega saame kesklinna asju minna ajama. Mobiil, pangakonto ja maksunumber tehtud, õhtu võib alata. Külalis tuleb nagu seeni peale vihma ja tutvume uute ja huvitavate inimestega kellele jääme kindlasti tänu võlgu abi ja info eest mida kõike jagatakse. Teine päev jõuame ka mereäärde, kus tormine pilves ilm meenutab eesti surfipäevi. Külm on siin veel praegu jah külm, õhtuti lausa 9 kraadi ja mõte oma paksud riided koju jätta oleks täielik viga olnud. Surfates tundub peale igat kukkumist, et hai võtab tagumikust, aga pääsen. Peale surfi lähme uute sõprade poole õhtut veetma ja saan oma esimese vasakpoolse liiklusega autosõidu teha. Elu siin on nagu USA filmis, kõik elavad suurtes majades, kus on siis 2 või 3 magamistuba mille peale jagatakse maja, kus paremates võib leida mängutoa, trenniruumi, garaazi külalistetoa ja veel tube, mis on kõik oma eesmärkidega. Meie kodu on hubane ja natuke pisem, aga kõik on olemas, hoov, elutuba, söögituba, magamistuba ja 3 majakaaslast.
Esmaspäev saabub ja läheb jubedaks sebimiseks, kõik on tööl, Annett otsib tööd ja mina olen juba ennast roheliseks otsinud, et autot leida. Käin vaatamas, ühte, teist ja kolmandat…. oeh päev läbi. Iga liigutus siin linnas võtab miinimum 20 minutit autoga. Seda siis arvestatakse lähedal olevaks kohal, natuke kaugemal olevad kohad on 45 – 60 minutit autoga sõita. Ühistransport on siin nõrk ja sellega liikumine võtab 3 – 8 korda rohkem aega kui autoga. Söögi poolest on kõik olemas, isegi hapukoor. Auto otsimine on juba veninud 4 päeva ja kopp on ees, kuniks lähme Remiga ühte Mitshubisi Challengeri (pajero sport) vaatama ja jackpot. Pimedas ostetud auto, aga kõik tundub soliidne ja töötav. Minu esimene jeep on ostetud ja olen päris õnnelik, sest just seda ma tahtsingi, nüüd jääb oodata millal mägedesse ja randadesse sellega hullu lähme panema.
Annett leidis töö, mitte alalise küll aga iga nädal midagi toimub ja mul õnnestub ka ennast kohtadesse kirja panna ja on lootust kellegi jaoks minna kuskile orja panema – aa siin on ikkagi väga kallis elada niisama õhust ja armastusest ja iga suvaline töö on suhteliselt hea palgaga, millega elad väärilist elu, seega tuleb meil natuke oma ajast tööle kulutada, et seda kõik mis siin pakutakse nautida saaks.
2 nädalat sisseelamisaega, palju sõpru ja pidusid, natuke surfi, väga head surfitingimused (loe haisid veel pole näinud), inimesed on lõbusad sõbralikud ja nii on neil kombeks. Mõni päev on juba 37 kraadi sooja päeval ja samas teine päev 21. Graafikud ja elurütm hakkab tekkima, mis on tekitanud vajaduse omada 2 autot, millest teist hakkasime täna otsima.
Mõni päev hiljem oli 3,5l Verada olemas, sportlik ja mõnus auto, tahab natuke putitamist. Nüüd oleme mõlemad vabad liikumises.


  • Facebook
  • Twitter

Gökova Türgi

Olen pikka aega eemal olnud, justkui hoiaks saladuses kui ideaalne võib olla üks kite spot – GÖKOVA! Selles loos tahangi teile selgeks teha, millest olete siiani ilma jäänud…

Kui kolm aastat tagasi oli Gökova rand vaid kohalike päralt, siis nüüd võib siin näha igast rahvusest lohetajaid. Populaarsus kasvab iga aastaga, järjest rohkem prorider’eid käib siin võistlusteks treenimas.

Miks siis nii? Vesi on flat, jõe suudmes lausa peegelsile, kus on parim koht uute trikkide harjutamiseks. Aga neid flat kohti on vastavalt tuule tugevusele mitmeid (rand on 3 km). Ka race’i treenimiseks on ideaalsed olud. Sõites kilomeetreid eemale, nautida seda vaikust ja vaadata sadakond lohet justkui pisikesi sipelgaid kaugel eemal. Race’i sõitjaid on päris palju ja enamasti tehakse ühistreeninguid.

Nüüd siis tuulest… Gökovas puhub termotuul maist kuni septembrini ning keskmine tuule tugevus on 15-18 knotsi. Tuul hakkab puhuma kl 10, vaikselt hakkab tõusma, tavaliselt kogu päeva stabiilne ja õhtul umbes kl 17 tuul vaibub. Ehk siis hommikul ja õhtul race treening, päeval freestyle;) Aa ja kuna tegemist on termotuulega, siis windgurut pole mõtet vaadata. Kehtib reegel, et kui päike paistab, siis on ka alati tuul.

Minu lemmikkuudeks on mai ja september, kuna tuul on siis mõnus ühtlane ja rahvast on siis vähem. Küll aga läheb hooaja alguses ja lõpus vaja shorty’t. Külm tegelt pole ja päike kütab mõnusalt, aga kogu päeva vees olles hakkab ikkagi jahe. Muide kohalikud lohetavad juba märtsikuust;)

Kõige lähedamad lennujaamad on Dalaman – 55 min kaugusel ja Bodrum – 2 tunni kaugusel. Bussidega saab Akyaka’sse, kust leiate igal sammul erineva hinnaklassiga majutust ja söögikohti. Hooaja alguses ja lõpus on hinnad ka soodsamad. Samuti pole vaja autot rentida, kuna randa teevad transfeeri väikesed paadid või siis nt jalgsi on pool tundi. Kõik võimalused on olemas vastavalt rahakotile:)

Igastahes jään teid ootama ja jagan hea meelega infot kuidas siia jõuda jne.

Lisaks jutule siis randa tutvustav video.

Gokova Kitesurfing Tour with Always Windy from Always Windy on Vimeo.


  • Facebook
  • Twitter

KTE Austria

Jõudsime kohale paar päeva varem ja tutvusime kohaga. Koht tundus surfari õudusunenäona. Selleks, et merele saada peab maksma randa minemise tasu 3.50 euri. Kui soovid surfata, siis pead maksma 8 euri. Kui soovid autoga parkida, seal ööbida ja surfata, siis meie perele oleks kõik kokku läinud maksma 30 euri päev. Ühesõnaga hakkasime otsima turvaauke, et kus ei peaks maksma. Lõpuks leidsime ühe ranna, kus saime vähemalt tasuta merele. Samas peale autos veedetud ööd astus meie auto juurde tädi ja kasseeris 12 euri. Jah, mõtlemapanev surfireaalsus.

1. päev

Tuul puhus ja alustati freestyle võistlusega. Ootasin päris kaua enne kui järg minuni jõudis. Tänu eelmise aasta rankingule ei pidanud alustama päris null tasemest. Esimeseks vastaseks oli Laila Puehringer. Täpselt enne meie sõitu hakkas aga tuul vajuma ja sõitsime pool heati ära kui võistlus katkestati. Edasi mindi race’iga.

2. päev

Kipprite koosolek kell 7.30 ja esimene võimalik start 8.00. Vihma täiega sadas ja tuult eriti ei onud. Ärkasin juba 6.00, et jõuaksin asjad kokku panna, keha ärkaks üles ja suudaks mõne toidupala alla neelata. Siis hakati starti edasi lükkama. Lõpuks olin jälle vees, punane lipp üleval aga tuult ei olnud. Ujusime neljakesi oma 20 minutit kui lõpuks tõusit tuul ja hakkas puhuma päris tugevasti. Olin 10,5 lohega. Maandusin oma kõik trikid sh uh kiteloop s-bendi ja võitsin. Arvan, et see oli ka kõige parem heat, mis Austrias tegin. Vahepeal olin maas ja mehed sõitsid. Jõrgmine heat oli H. Kennedyga. Jälle kui vette sain, kukkus tuul täiesti nulli. Püüdsime kõik oma lohesid kuidagi üleval hoida. Siis hakkas puhuma seitsmesele Kukkusin oma r2b ja back’il tegin tagumikukaga aga korralikult maandusin f-16, kiteloopi, reily ja s-bendi. Kennedy kukkus 3x R2b ja tegi back to toe, reily ja s-bendi. Kohtunikud panid Kennedy võitma. Kahju. Hiljem nägin hindamislehtedelt, et minu s-bendi ja reily’t seal kirjas ei olnud ja kiteloop oli märgitud hookis – ma ei oskagi hookis kiteloopi. Mis teha, that’s freestyle…. saan aru, et kohtunikel on tegelt päris raske 4 inimest korraga jälgida.  Kennedy tuli tänu sellele võidule singelite kokkuvõttes 4-ndaks.

3. päev

Maatuul. Double-elimination. Võistlusala viidi keset järve. Rannas tuult praktiliselt polnud aga keset järve puhus megapuhangumline tugev tuul. Kaldast start õnnestus mul hästi aga nii mõnigi jamas seal päris kaua, sest lohe kukkus alla ja üles saades polnud see peaaegu üldse kontrollitav. Läksin paraja varuga vette, et harjuda selle tuulega, mis võistlusalas puhus. See oli suht väsitav, sest tuul käis üles alla ning pidevalt oli ohtlikke olukordi teiste ootavate võistlejatega. Oodates otsustasin vähemalt kolm korda ümber, et mis trikke ma üritan, sest vahepeal tundus, et tuul on nii tugev, et saab ainult hookis trikke teha. Siis jälle, et saab ikka uh trikke ka teha. Ühesõnaga ka heati ajal otsustasin ümber aga üldiselt maandusin kõik oma trikkid sh kiteloopi ja s-bendid. Esimese heati võitsin aga teise kaotasin Lutzule, kes lõpuks ronis kokkuvõttes 4 kohale.

4. päev

Tuult ei olnud ja ootasime race võistluste väljakuulutamist. Lõpuks otsustati ikka sõidud ära jätta ja seega hakkasime Eesti poole sõitma. Tegime veel ASL loosimise koos race võitja R. Loccresega ja läksime.

Kokkuvõttes tulin siis 7 kohale, mis polegi paha. Järgmine etapp siis juuni lõpus Saksamaal.


  • Facebook
  • Twitter

Sitsiilia kokkuvõte ja video

Oma kolmanda treeninghooaja veetsime perega Sitsiilias. Lo Stagnone, Mazara del Vallo ja Marausa rannad on väga head nii race kui freestyle harjutamiseks. Kahjuks oli talv seekord erakordselt külm ja freestyle’i sain harjutada peamiselt alates märtsist. Detsembrist veebruari lõpuni olin vees kahe pika kalipsoga ja peamiselt sõtsin race trenne ja harjutasin vanu freestyle trikke, et mitte kukkuda 12kraadisesse vette. Veebrusrist sain proovida ka päris 3 uimelist race lauda ja niikaua kuni õhk ja vesi soojaks läksid, olin sellega merel. Trennid Rannoga olid väga toredad.

Märtsist alustasin rohkem freestyle trennidega ja maandusin oma uued trikid. R2b ja KLs-bendi. Viimased nädalad enne äraminekut puhus aga meie spotis peamiselt 7m2 tuul ja uute asjade harjutamine lõppes nii mõnigi kord päris valusa kukkumisega. Seega r2b mul päris lukku ei saanud aga hea tuulega on seda päris tore teha :)

Üldiselt oli Sitsiilias meil täielik maaelu, sest kohalikud talvel eriti nina välja ei pista, rääkimata surfamisest. Kurb oli, et üheski spotis polnud peaagu ühtegi naist kellega koos fun’ida. Viimasel nädalal nägin ühte väga kõva tüdrukut Lo Stagnones aga kahjuks oli aeg juba lahkuda ning koos vees olime vaid 2 korda.

Õnneks päris nö surfi-kodu rutiin oli meil veebruaris ja märtsis. 3 kuud easime koos Marguse perega ja külas käisid ka päris paljud. Samas nüüd kui ära tulime hakkas seal tõeline chill – rahvast oli palju, muusika mängis, vesi oli soe ja tuul mõnusam. Seega nagu alati – siis kui läheb toredaks, läheme meie ära :)

Filmimiseks eriti aega ei onud, kuid 6 päeval 15 minutit sai ikka musta materjali kokku – väike kokkuvõttev klipp siis trennidest ka :)

https://www.youtube.com/watch?v=4KobF2kbw8o&list=UU-GEGiC3FZnZJCDUISsi5Rw&index=1&feature=plcp


  • Facebook
  • Twitter

Tripi 2 järgmist päeva, Dumagete, taifuuni piirkond ja Annetti sünnipäev

Järgmisel päeval oli siis minul sünnipäev ja sain 24…aiaii…Peab vist hakkama suureks kasvama, aga mitte veel! Magasime sisse ja sõime. Siis läksime linna laenutasime rolleri kaheks päevaks ja maksime selle eest 650 pesot kokku. Mis on väga okey hind, Boracayl maksab 1 päev 1500 pesot. Nii, et olime sellise hinnaga väga rahul. Sõitsime ringi ja shoplesime, mis võttis palju aega. Õhtul siis tegime kiire pesu ja läksime Angelo baari. Meil oli 3kesi väga tore jõime rummi ja siis mingi hetk läksime linna Angelo viis meid ühte ranna klubisse, kus oli hea muusika ja odavad joogid , tantsisime ja hullasime ning siis hotelli! Järgmisel päeval oli nats paha olla aga vedasime oma pepukesed voodist välja ja läksime rolleriga rändama. Loodus on seal mega ilus ja suured korralikud teed! Läksime siis ühte pisikesse loodusparki-Zoo Paradise. Mille on teinud kohalik mees, kes väga armastab loomi. Seal olid siis ahvid, erinevad linnud ja palju muud ja suured krokodillid! Ja niisama selline looduslik park. Lõpuks jõudsime siis majakesse, mis oli nagu muuseum. Omanik ise istus seal oma naisega ning seal olid loomade topised. Ta rääkis neist väga suure rõõmuga ja nagu me aru saime, siis enamus on tema ise üles kasvatanud (orangotang, lõvid, elevant, karu jpt). Rääkis meile palju nad sõid kana ja liha! Ja siis lõpuks ütles, et tal ka madu-boa madu oli see suhetliselt suur, magas  kastis, mis siis käis pealt lahti ja saime talle pai teha ja teda sülle võtta. Mingit eraldi tasu ta ei küsinud ja mainis, et see tema beebi ja pärast jätsime tipi kasti mõned pesod! Väga selline personaalne lõpp oli asjal, mis meile väga meeldis!

Edasi sõitsime niisama ringi ja nautisime ilusat loodust ja maahõngu. Tegime ranna ääres peatuse sõime oma lõunat.Rannas oli vette kukkunud huvitav puu, mille peal turnisime ja sõime. Kohalikud poisid mängisid kõrval ja tegid naljakaid hääli! Seal oli üks armas kits, kes kogu aeg määgis, me ei saanud aru, mis tal viga ja mingi hetk ma avastasin, et puu all pisike nupsu talleke. Läksin talle pai tegema ja vaatama kas kõik korras ja siis Priidu nägi, et teise puu all veel talleke. Nad olid väga sõbralikud nagu koerapojad võtsime sülle ja ninnunännutasime neid ja siis nad läksid emme juurde tagasi ja siis ema oli õnnelik ja ei pidanud oma tallekesi kutsuma!
Siis otsustasime minna väikesse mägisesse linnakesse Valenciasse! Ja siit võix Priidu ise edasi rääkida, mis seiklusi läbisime!
Valenciast küsisime teed koskede juurde ja juhatati 30 minutilisele sõidule. Tee peal märkasime ehitusi ja lagunenud sildasid, see piirkond kannatas detsembri taifuuni all, kus sadu ujutas üle jõed ja tekitas mudalaviine. Oleme juba kahest ajutises asjast üle sõitnud kui märkame et tee saab otsa ja edasi peab sõitma sellist jalakäijate rada, mis polnud ka kõige hullem, natuke mudane ja extreemsem. Korraga tuli sõita üle bambussilla ja kohe kohe olimegi kohal Pulangabato kose juures. Suur rauast punaseks määrdunud kosk tuli nagu torust välja. Kõrval hullas kohe veel üks väiksem tegelane ja kohalikud ujusid koskede kõrvale tekitatud basseinis. Kusjuures märkasime tee peal tulles ka kohati auravat teed, mis andis märku „hotspringidest“ ehk siis kuumavee allikatest. Turnisime natuke, ojetasime kuidas trepid lihtsalt otsa saavad ja milline see piirkond enne detsembrit tegelikult välja nägi. Kivi ja mudalaviinid olid oma töö teinud ja seda võis selgelt märgata. Ronin siis mööda kive suurema koseni ja üritan sinna alla minna, aga surve on nii suur, et hakkab valus lausa ja väike hirm, et järsku popsab seal koos veega mõni kivi mulle pähe hoidis hirmu kontrolli all ja ei hakanud suruma. Kose all ujutud, hakkame tagasi reisima ja juba varsti mõni kilomeeter allamäge peatume „hotspringis“ kus siis tekitatud soojavee allikale bassein, kus 10 peso eest ajatult vedeleda saab.  Kohalikud juba vedelevad seal hunnikus ja ujuvad riietega nagu aasia inimestele kombeks. Meie võtame riided ära ja sukelduma ka sinna basseini sooja vett nautima. Hapu maitsega punakas vesi on lausa tulikuum ja korraga käib kõva pauk. Hetk ja käib veel üks kõva pauk ja siis hakkab sadama. Sajab päris kõvasti ja tegelikult on päris hea jahutav see vihm. Müristab lõputult ja vaikselt hakkan muretsema juba kuidas me tagasi saame kuivalt, kui nii sajab. Ootame ja ootame, aga tundub et vihme ei jää järgi ja otsustame vaikselt minema hakata. Mägedes ja vihmaga pole väga soovitav reisida, seega liigume vaikselt mäest alla oma rolleri seljas, kui märkame et ajutine sillalahendus on üle ujutanud ja peame seal jala läbi minema. Vool pole teab mis tugev, aga käin kaks korda, rolleriga ja siis Annettiga. Edasi suundudes on soojavee allikas ka hoogu saanud ja kohati on tee paksult auru täis. Kõik tee äärsed väiksed jugad mis tundusid armetud, on nüüd muutunud gigantseteks  koskedeks, mis teede kõrvalt alla vuhavad. Mõni kilomeeter veel ja jõuame sellisesse kohta, kus tundub pea võimatu üle saada. Vesi vuhab hooga üle tee ja varasemad ehitusmehed on ka lahkunud. Mõtleme natuke ja samal ajal koguneb meie ümber mõlemale poole veel kohalikke, kes ootavad ja mõtlevad. Korraga tuleb krossisõitjate grupp, kes on üleni mudased ja tundub et see katsumus neile meeldib, sest korraga sõidavad kõik sealt hooga läbi.  Annett hüppab mingi möödasõitva auto kasti, kuna kahekesi on natuke keeruline sealt läbi sõita kuna vesi on poole meetri sügavune ja voolab. Panen siis ka motikale hääled sisse, jalad kõrgele ja näpud risti, sest keegi ei tea mis nüüd siit tuleb. Õnneks saan sealt läbi ja kohtume juba teiselpool jõge, kus jätkame oma retke Dumagete poole. Edasine seiklus piirdub liikluse ja märgade riietega ja jõgedega on õnneks selleks korraks kõik. Kodus on mõnus soe dush ja kuivad riided ja juba olemegi tagasi rolleri seljas, et linna poole sööma kimada. Casablanca nimeline Itaalia restoran, pidi linna parim, olema ja läksime seda testima. Hinnad olid keskmisest Boracay resto klassist natuke odavamad. Tellime 2 suppi, juustusupi ja tomatisupi, samuti mashmelon shake´i ja see oli tõeline maitseelamus. Selline mida annab otsida. Suured, maitsvad ja nauditavad lahendused panid päeva i’ le täpi!


  • Facebook
  • Twitter

RE:WIND @ BORACAY with PRIIDU NULL 2012

Siit tuleb väike videomoodustis, mis on just valmis saanud 3 kuu materjalidest! Head vaatamist!


  • Facebook
  • Twitter

Carabao Surftrip veebruaris VIDEO

Käisime poistega veebruaris Boracay saarelt Carabao saarele lohedega. Kuskil 20 km või rohkema pikkune tripp, mis kestis mõned tunnid. Priidu, Villem, Erki ja Asko olid osatäitjad, filmisime GoProga. Saare taga käisime Villemigi kahekesi, sest teised olid juba tagasiteed alustanud. Palju palju värisevat materjali, millest nüüd 2 minutit kokku sai tulistatud.

https://www.youtube.com/watch?v=wvl71kZCtvw&feature=youtu.be


  • Facebook
  • Twitter

Tripime Filipiinidel ( 2 esimest päeva )

06.01 kell heliseb. Õues on juba valge, kuked on juba paar tundi kirenud, aga uni ei taha silmast lahkuda. Vihma sajab. Viin paar meie asja kooli, et ei peaks halbu üllatusi pärast kogeda. Asjad pakitud, seljakotid selga ja hakkame lompide vahelt peatee poole liikuma. Traikaga sadamasse 80 pesot, sadamast laevaga 15minutit üle lahe ja kohe ongi meie kollane buss IloIlo sildiga seal ootamas, mis lahkub juba 10 minuti pärast. Kiirelt võtame kohad bussis ja hakkabki 6 tunnine sõit pihta. Uni on läinud ja sõites ka vihm väheneb, kuniks päike hakkab läbi akna meid kiusama. Pissipeatus, paar mandariini ja sõit jätkub, 3h veel jäänud. Lõpuks jõuamegi Ilo Ilosse, kus päike sirab ja suurlinna elu on täies hoos. Kuna oleme seal varem käinud, siis teame päris hästi mida ja kuidas teha. Loomulikult ei saa jätta külastamata McDondaldsit, kuna saarel pole kiirtoidurestosid. Annett saab kuiva juustuburgeri ja see oli ka suhteliselt selge, et Mci enam ei taha. Sadamasse sõidame jälle taksoga, 60 peso eest. Sadamas tuleb meil paadi peale minna ja selgub, et piletid polegi maailma kõige odavamad, aga 1h sõidu eest tiiburiga käime välja kuskil 800 pesot kokku,  mis viib meid IloIlost Bacolodi linna. Vaatan aknast välja ja naudin ilusad saart ja liivarandu, siis märkan lähenevat fronti, madalrõhkkonda või mingit tegelast, arvasin, et me lähme sellest mööda, aga ühel hetkel, kui inimesi hakati lugema, saime aru, et me vist sõidame sinna sisse. Tuult tõusis ja taevas ainult välgutas, vihma laristas hullupööra, aga õnneks on Bacolod suhteliselt lähedal ja suuremad lained polnud meid veel murdmas. Bacolod on samuti suurlinn, aga nende linnade rõõme me nautima ei tulnud ja kohe ongi meil jälle takso sõit, mis viib meid bussijaama. Kollane buss ootab seal sildiga Canlaon, mis on tegevvulkaan keset Negrose piirkonda. Buss pole enam uhke ja konditsioneeri ja televiisoriga vaid tavaline kohaliku buss, kus kõigi reisijate aknad on avatavad ja kõrvuti istuvad juba 3 mitte 2 reisijat. Pilet mõistlik 180 pesot ja saab jälle 4 – 5 tundi istuda. Kohalikud tulevad ja lähevad ja kuna kõik elavad tee ääres, siis iga 10 meetri tagant on kellegil jälle peatust vaja. Kusjuures pole nii, nagu kodumaal, et ta läheb siin välja ma jalutan ka selle 10m ta laseb ikka edasi sõita 1 maja ja läheb siis välja. Õues on pime ja juba keerutame kurvilis mägiteid, kui bussi on jäänud 6 inimest koos juhi ja piletipoisiga. Järgmine hetk teatab piletipoiss, et siin piirkonnas on palju vargaid ja röövijaid, kes peatavad bussi ja röövivad. Mida ja kui palju ja kuidas see välja näeb ma ei tea aga kui 1500 pesot eest endale püssi saab osta, siis pole ime kui kuskil dzunglis 10 matsi järsku bussisõidu raha ja reisijad tühjaks tahavad röövida. Adrenaliin pumpab verre, kujutan peas juba ette tsenaariumeid, kuhu ja kuidas ma oma kaamerakoti panen ja kellega täpselt võitlema peab hakkama. Järsku ongi ees tulede meri ja buss peatatakse kinni. Adrenaliini on juba nii palju, et jalg tatsub ja pupillid suurenevad. Üritan tuvastada situatsiooni, mis nüüd toimuma hakkab. Järsku märkan, et peatajad on mundris politseid 10 – 12 tegelast ja väidetavalt on nüüd oht möödas, kuna see on kahe piirkonna vaheline piiripunkt. Paarkümmend minutit veel ja olemegi Canlaonis. Ootused, et rollerimehed ja traikamehed meid seal ootavad, et meid kuskile hotelli viia on unistus, kuna pole seal mitte kedagi, öö on juba. Õnneks 2 rollerimeest, kes kaasadele vastu tulid viskavad meid 20 peso eest lähedal asuvasse hotelli, kus saame 800 peso eest toa. Soe vesi, konditsioneer, tekid, rätikud, TV ja isegi tasemel roomservice ja rõdu, panevad sellele päevale magusa lõpu.

7.01 äratus. Kobime alla oma hinna sees hommikusööki nautima. Päike paistab. Prognoosi järgi peaks terve nädala igal pool kuhu lähme vihma sadama, seega ootused ja loodused on kõik sassi paisatud, kuna ei tea mis sellest kõigest välja tuleb. Kõnnin restoranist hotelli tagasi ja keeran korra ümber kui märkan Mt Canlaoni mu poole vaatamas, seal samas seisab ta oma täies hiilguses ainult paar pilve ümbritsemas. Nii nüüd on vaja roller rentida, käin ja tüütan erinevates kohtades inimesi ja sõidame isegi bussijaama, et seal rohkem inimesi, aga ei midagi, keegi ei taha oma masinat mulle anda ja  sisimas tunnen, et tegelt on meil aega ka vähe, et kõike vaatama jõuda ja ostsustan võtta 2 rollerit koos juhtidega. Kaupleme natuke ja lõpuks jõuame kokkuleppele 400 pesot inimene, mille eest saame kose juurde ja puu juurde. Jutt käib 8km ja 4km. Siis ei olnud mul veel õrna aimugi, et tegu on 8km puhul 1tunnise seiklusega ja 4km puhul pea sama pikaga. Sõidame hotelli, korjame Annetti ka peale ja teekond võib alata. Päike sirab täies hiilguses, riisipõllud, kapsapõllud, suhruroog ja kohvi, porgandid ja palju muud kasvas seal mägiste seinte peal pool viltu. Käänuline mägitee on toonud meid juba nii kõrgele, et hakkan mõistma merepinna suhet, kui avastangi kaugel kaugel silmapiiril päikse käes sillerdavad mere ja eemal paistvad Cebu saare mäed. Naudime loodust ja rollerisõitu, kui märkan tee kõrval suures lombis kahte väikest poissi mängimas väga suure põllutöö pulliga. Kopsikuga kastavad nad talle vett peale, jälle ja jälle. Normaalne tee sai otsa, edasi on mudane, libe, vett täis krossirada, mille läbimiseks on rolleripoisi varbad juba kaetud suure kuhja mudaga ja kes pidevalt kordab, „tule lähemale“, sest siis on parem sõita. Sir. Me oleme kohal. Ronime rolleritelt maha ja hakkame poiste eest vedamisel kuhugi suunas mööda jalgrada liikuma. Kas nüüd puu juurde või kose juurde, seda ma ei teagi. Iga nurga tagant piilun ringi, kas nüüd oleme kohal?  Annett on juba kärsitu ja käsib ilma temata edasi minna, kuna tee on raske, libe ja keegi ei tea kui kaugele me minema peale. Suured troopilised taimestikuga kaetud kaljuseinad ja õrn kohin annavad märku, et oleme lähemale jõudmas. Viimane katsumus, kus tuleb mööda mudarada pea 50 meetri kõrguselt allapoole jõuda, paneb mõtlema, mis juhtub kui sinna alla peaks vette prantsatama, kas ise jääme terveks, mis kogu sellest tehnikast saab, mis on kaasa veetud ja reaalsus koidab peagi, et teinekord oleme targemad ja ei vea kogu vara dzunglisse kaasa. Voolav jõgi koos oma libedate kividega tuleb ületada ja pika turnimise peale jõuame õnneks tervelt õige kohani, kus kaks jõge omavahel kohtuvad ja 2 erinevat koske moodustavad, ning Sudlon Waterfalls nime kannavad. Ujume, teeme pilte, puhkame ja hakkame tagasi turnima. Teekond on seekord selgem, kuna pikkus on teada ja raskus ka. Olemegi motode juures ja ärevus, kuhu ja kuidas edasi on suur, kuna teekond siia oli suhteliselt raske. Läbi muda ja vee, asfalti ja kõnnitee kihutame juba puude allee peal, mille lõpus peaks kasvama 1300 aasta vanune puu.  Kuna teadsime, et on puu ja nagu oleks pilti ka näinud, aga et see puu on nii suur ja tugev ja sellise struktuuriga, seda me ei kujutanud ette. Pildistame, imestame ja otsustasin ka lapsepõlve mälestuste auks nii vana puu otsa turnida. Kohati tundus see puu tugevam kui betoon. Puu nähtud, kimame riisipõldude ja mägiste platoode vahelt tagasi väikse Canlaoni linna poole, kus saame veel kiirelt dushi alt läbi hüpata ja hakkamegi juba Dumaguete linna poole selle sama kollase lahtiste akendega bussiga sõitma. Tõeline kaiff! Mägised teed, megailusad vaated palmiallede ja mere vaheldus viivad meid sealt paarituhande meetri kõrguselt alla Cebu mere kõrvale, kus jätkame oma teekonda, mis peaks veel tunde kestma. Avastame ühel hetkel,  et oleme jõudnud veebruaris aset leindud suure maavärina piirkonda, kus paljud majad ja aiad on kokku kukkunud ja inimesed magavad telkides või toestavad veel püsti jäänud ehitisi. Samui on sillad pudenedud ja sõidamegi juba ühest jõest oma kollase bussiga hooga läbi. Vastutulevad autod on täis suhkruroogu, tee ääres siravad suured bambuse põõsad ja kõik see vaheldub kollaste busside, kastiautotäite inimeste ja lõputute peatustega. 5h ja olemegi kohal. Pime, filipiini stiilis külatänav, kohutav, kuhu me jõudnud oleme? Otsime ja leiame oma hotelli, mis Angel on meile bookinud. Tuba on ilus, kõigi mugavustega ja kergelt tänava mürane. Kujutame ette, et Angelil on mingi lounge, baar mugavate istmetega, Caffe Latte ja koogikestega, kuskil kesklinnas, mõnusalt valge ja hubane ja mugav…. jah unista sa. See on filipino style, laudadest uks, tänava ääres, puust toolid, lõhkine peldikupott ja valikus 2 õlut ja vesi poe hinnaga… lounge? Okei, sisekujundus on omapärane ja filipino kohta ilusam, kunstilisem teistsugusem, aga jah, lahe on pettuda oma eurooplasest arusaamades. Sõidame veel linna, et midagi süüa, märkame suurt lõputult kestvat moeshowd ja lähme  hotelli tagasi, magama, kuna tee on olnud kurnav.


  • Facebook
  • Twitter

VIDEOBLOGI: Boat Trip Crystal Cave saarele & 720 Pizzaparty

Kuna pilt räägib rohkem kui tuhat sõna siis parem näitan video, kui kirjutan. Lahedaimad hetked olid vast vettehüpped ja söömised, ujumised muidugi ja hea seltskond!

https://www.youtube.com/watch?v=cmfprb9KtKw

Lisaks oli meil tore 720 team Pizza night, millest sai ka väike viidik meisterdatud!

https://www.youtube.com/watch?v=gcDxkSmqsEI

 

 


  • Facebook
  • Twitter

Trip Carabao saarele ja nahkhiirte rännak

Hommik algas koolitades, tuul oli puhanguline ja suht tugev. Koolitus läks kiirelt ja kuna suund oli sobiv otsustasime poistega (Asko, Villem, Erki ja mina) väikse tripi teha kõrval saarele. Tingimused läbi arutatud, gopro peas ja reis võib alata. 9m2 vedas ja ei vedanud ka aga tuul oligi paras trippimiseks mitte trikitamiseks. Boracay Bulabogi rand jäi järjest väiksemaks ja lohede meri paistis juba putukparvena. Helesinine vesi oli asendunud tumesinisega ja tuli arvestama hakata suurte lainete, hoovuste ja muude ohtudega. Üritasime kokku hoida aga, Villem rebis kõvasti ülestuult ja mina kukkusin suht palju alla, aga polnud hullu olime juba Carabao saare lähedal kolmekesi, kui Asko ja Erki otsustasid tagasi sõita ja mina hakkasin üles Villemi juurde krüssama. Teepeal kohtasin suurt purjekat, mille jäädvustasin ka gopro filmile, aga filmi peal see enam nii suur välja ei paistnud. Jõudsingi Villemi juurde ja siis hakkasime koos saare teisele poole ronima, kus paistis ilus liivarand, majad, küla ja elu. Kahjuks tuul aga ei soosinud sinna sõit ja otsustasime et parem oleks kõrgust hoida, muidu ei saa enam tagasi. Korraks jäime seisma et paar sõna rääkida ja plaani arutdada kui saatuslik laine meil alt läbi käis ja Villemi lohe taevast alla kukkus ja tagurpidi keeras. Olime täpselt 50 – 100 meetrit ülestuult kaljudest kuhu lained hooga kokku lõid ja situatsioon läks päris kibedaks, sest appi minna on raske ja meri lainetas hullupööra, nii et lainete tagant lohet näha polnud ja meest ka mitte vahepeal…. võitlused võideldud ja kaljud rändavad üha lähemale, kui kuidagi õnne kombel tõuseb lohe üles ja liinid jäävad ka paika ja õiget pidi.  Jätkame reisi ja suundume Boracay poole. Teepeal kohtame lendkalade parvesid ja hoovuse kantavat bambusprahti. Avamere reis kõditas närve, treenis jalgu ja oli vaheldus reefe taga sõitmisest.

Täna on Harri viimane päev. Läksime siis tema kulul West Cove õhtut veetma, kui järsku päikse loojudes märkas Annett vee peal hunnikus linda. Sadu linde lendamas kuhugi suunas parvedena. Hakkame lähemalt uurima, sest nad näevad välja kotka suurused, aga tiivad on teistsugused ja miks kotkad nii rändavad? EI! Need pole kotkad, need on nahkhiired, kotka suurused nahkhiired kes rändavad Panay saare poole päikse loojudes ja tuleb välja et nad teevad seda iga päev. Käivad vist kohalikke seal söömas, sest nad on nii suured, midagi peavad ju sööma. Pimedas polnud just kõige lihtsam neist pilti teha, aga mõni siiski tuli.


  • Facebook
  • Twitter