Tripime Filipiinidel ( 2 esimest päeva )

06.01 kell heliseb. Õues on juba valge, kuked on juba paar tundi kirenud, aga uni ei taha silmast lahkuda. Vihma sajab. Viin paar meie asja kooli, et ei peaks halbu üllatusi pärast kogeda. Asjad pakitud, seljakotid selga ja hakkame lompide vahelt peatee poole liikuma. Traikaga sadamasse 80 pesot, sadamast laevaga 15minutit üle lahe ja kohe ongi meie kollane buss IloIlo sildiga seal ootamas, mis lahkub juba 10 minuti pärast. Kiirelt võtame kohad bussis ja hakkabki 6 tunnine sõit pihta. Uni on läinud ja sõites ka vihm väheneb, kuniks päike hakkab läbi akna meid kiusama. Pissipeatus, paar mandariini ja sõit jätkub, 3h veel jäänud. Lõpuks jõuamegi Ilo Ilosse, kus päike sirab ja suurlinna elu on täies hoos. Kuna oleme seal varem käinud, siis teame päris hästi mida ja kuidas teha. Loomulikult ei saa jätta külastamata McDondaldsit, kuna saarel pole kiirtoidurestosid. Annett saab kuiva juustuburgeri ja see oli ka suhteliselt selge, et Mci enam ei taha. Sadamasse sõidame jälle taksoga, 60 peso eest. Sadamas tuleb meil paadi peale minna ja selgub, et piletid polegi maailma kõige odavamad, aga 1h sõidu eest tiiburiga käime välja kuskil 800 pesot kokku,  mis viib meid IloIlost Bacolodi linna. Vaatan aknast välja ja naudin ilusad saart ja liivarandu, siis märkan lähenevat fronti, madalrõhkkonda või mingit tegelast, arvasin, et me lähme sellest mööda, aga ühel hetkel, kui inimesi hakati lugema, saime aru, et me vist sõidame sinna sisse. Tuult tõusis ja taevas ainult välgutas, vihma laristas hullupööra, aga õnneks on Bacolod suhteliselt lähedal ja suuremad lained polnud meid veel murdmas. Bacolod on samuti suurlinn, aga nende linnade rõõme me nautima ei tulnud ja kohe ongi meil jälle takso sõit, mis viib meid bussijaama. Kollane buss ootab seal sildiga Canlaon, mis on tegevvulkaan keset Negrose piirkonda. Buss pole enam uhke ja konditsioneeri ja televiisoriga vaid tavaline kohaliku buss, kus kõigi reisijate aknad on avatavad ja kõrvuti istuvad juba 3 mitte 2 reisijat. Pilet mõistlik 180 pesot ja saab jälle 4 – 5 tundi istuda. Kohalikud tulevad ja lähevad ja kuna kõik elavad tee ääres, siis iga 10 meetri tagant on kellegil jälle peatust vaja. Kusjuures pole nii, nagu kodumaal, et ta läheb siin välja ma jalutan ka selle 10m ta laseb ikka edasi sõita 1 maja ja läheb siis välja. Õues on pime ja juba keerutame kurvilis mägiteid, kui bussi on jäänud 6 inimest koos juhi ja piletipoisiga. Järgmine hetk teatab piletipoiss, et siin piirkonnas on palju vargaid ja röövijaid, kes peatavad bussi ja röövivad. Mida ja kui palju ja kuidas see välja näeb ma ei tea aga kui 1500 pesot eest endale püssi saab osta, siis pole ime kui kuskil dzunglis 10 matsi järsku bussisõidu raha ja reisijad tühjaks tahavad röövida. Adrenaliin pumpab verre, kujutan peas juba ette tsenaariumeid, kuhu ja kuidas ma oma kaamerakoti panen ja kellega täpselt võitlema peab hakkama. Järsku ongi ees tulede meri ja buss peatatakse kinni. Adrenaliini on juba nii palju, et jalg tatsub ja pupillid suurenevad. Üritan tuvastada situatsiooni, mis nüüd toimuma hakkab. Järsku märkan, et peatajad on mundris politseid 10 – 12 tegelast ja väidetavalt on nüüd oht möödas, kuna see on kahe piirkonna vaheline piiripunkt. Paarkümmend minutit veel ja olemegi Canlaonis. Ootused, et rollerimehed ja traikamehed meid seal ootavad, et meid kuskile hotelli viia on unistus, kuna pole seal mitte kedagi, öö on juba. Õnneks 2 rollerimeest, kes kaasadele vastu tulid viskavad meid 20 peso eest lähedal asuvasse hotelli, kus saame 800 peso eest toa. Soe vesi, konditsioneer, tekid, rätikud, TV ja isegi tasemel roomservice ja rõdu, panevad sellele päevale magusa lõpu.

7.01 äratus. Kobime alla oma hinna sees hommikusööki nautima. Päike paistab. Prognoosi järgi peaks terve nädala igal pool kuhu lähme vihma sadama, seega ootused ja loodused on kõik sassi paisatud, kuna ei tea mis sellest kõigest välja tuleb. Kõnnin restoranist hotelli tagasi ja keeran korra ümber kui märkan Mt Canlaoni mu poole vaatamas, seal samas seisab ta oma täies hiilguses ainult paar pilve ümbritsemas. Nii nüüd on vaja roller rentida, käin ja tüütan erinevates kohtades inimesi ja sõidame isegi bussijaama, et seal rohkem inimesi, aga ei midagi, keegi ei taha oma masinat mulle anda ja  sisimas tunnen, et tegelt on meil aega ka vähe, et kõike vaatama jõuda ja ostsustan võtta 2 rollerit koos juhtidega. Kaupleme natuke ja lõpuks jõuame kokkuleppele 400 pesot inimene, mille eest saame kose juurde ja puu juurde. Jutt käib 8km ja 4km. Siis ei olnud mul veel õrna aimugi, et tegu on 8km puhul 1tunnise seiklusega ja 4km puhul pea sama pikaga. Sõidame hotelli, korjame Annetti ka peale ja teekond võib alata. Päike sirab täies hiilguses, riisipõllud, kapsapõllud, suhruroog ja kohvi, porgandid ja palju muud kasvas seal mägiste seinte peal pool viltu. Käänuline mägitee on toonud meid juba nii kõrgele, et hakkan mõistma merepinna suhet, kui avastangi kaugel kaugel silmapiiril päikse käes sillerdavad mere ja eemal paistvad Cebu saare mäed. Naudime loodust ja rollerisõitu, kui märkan tee kõrval suures lombis kahte väikest poissi mängimas väga suure põllutöö pulliga. Kopsikuga kastavad nad talle vett peale, jälle ja jälle. Normaalne tee sai otsa, edasi on mudane, libe, vett täis krossirada, mille läbimiseks on rolleripoisi varbad juba kaetud suure kuhja mudaga ja kes pidevalt kordab, „tule lähemale“, sest siis on parem sõita. Sir. Me oleme kohal. Ronime rolleritelt maha ja hakkame poiste eest vedamisel kuhugi suunas mööda jalgrada liikuma. Kas nüüd puu juurde või kose juurde, seda ma ei teagi. Iga nurga tagant piilun ringi, kas nüüd oleme kohal?  Annett on juba kärsitu ja käsib ilma temata edasi minna, kuna tee on raske, libe ja keegi ei tea kui kaugele me minema peale. Suured troopilised taimestikuga kaetud kaljuseinad ja õrn kohin annavad märku, et oleme lähemale jõudmas. Viimane katsumus, kus tuleb mööda mudarada pea 50 meetri kõrguselt allapoole jõuda, paneb mõtlema, mis juhtub kui sinna alla peaks vette prantsatama, kas ise jääme terveks, mis kogu sellest tehnikast saab, mis on kaasa veetud ja reaalsus koidab peagi, et teinekord oleme targemad ja ei vea kogu vara dzunglisse kaasa. Voolav jõgi koos oma libedate kividega tuleb ületada ja pika turnimise peale jõuame õnneks tervelt õige kohani, kus kaks jõge omavahel kohtuvad ja 2 erinevat koske moodustavad, ning Sudlon Waterfalls nime kannavad. Ujume, teeme pilte, puhkame ja hakkame tagasi turnima. Teekond on seekord selgem, kuna pikkus on teada ja raskus ka. Olemegi motode juures ja ärevus, kuhu ja kuidas edasi on suur, kuna teekond siia oli suhteliselt raske. Läbi muda ja vee, asfalti ja kõnnitee kihutame juba puude allee peal, mille lõpus peaks kasvama 1300 aasta vanune puu.  Kuna teadsime, et on puu ja nagu oleks pilti ka näinud, aga et see puu on nii suur ja tugev ja sellise struktuuriga, seda me ei kujutanud ette. Pildistame, imestame ja otsustasin ka lapsepõlve mälestuste auks nii vana puu otsa turnida. Kohati tundus see puu tugevam kui betoon. Puu nähtud, kimame riisipõldude ja mägiste platoode vahelt tagasi väikse Canlaoni linna poole, kus saame veel kiirelt dushi alt läbi hüpata ja hakkamegi juba Dumaguete linna poole selle sama kollase lahtiste akendega bussiga sõitma. Tõeline kaiff! Mägised teed, megailusad vaated palmiallede ja mere vaheldus viivad meid sealt paarituhande meetri kõrguselt alla Cebu mere kõrvale, kus jätkame oma teekonda, mis peaks veel tunde kestma. Avastame ühel hetkel,  et oleme jõudnud veebruaris aset leindud suure maavärina piirkonda, kus paljud majad ja aiad on kokku kukkunud ja inimesed magavad telkides või toestavad veel püsti jäänud ehitisi. Samui on sillad pudenedud ja sõidamegi juba ühest jõest oma kollase bussiga hooga läbi. Vastutulevad autod on täis suhkruroogu, tee ääres siravad suured bambuse põõsad ja kõik see vaheldub kollaste busside, kastiautotäite inimeste ja lõputute peatustega. 5h ja olemegi kohal. Pime, filipiini stiilis külatänav, kohutav, kuhu me jõudnud oleme? Otsime ja leiame oma hotelli, mis Angel on meile bookinud. Tuba on ilus, kõigi mugavustega ja kergelt tänava mürane. Kujutame ette, et Angelil on mingi lounge, baar mugavate istmetega, Caffe Latte ja koogikestega, kuskil kesklinnas, mõnusalt valge ja hubane ja mugav…. jah unista sa. See on filipino style, laudadest uks, tänava ääres, puust toolid, lõhkine peldikupott ja valikus 2 õlut ja vesi poe hinnaga… lounge? Okei, sisekujundus on omapärane ja filipino kohta ilusam, kunstilisem teistsugusem, aga jah, lahe on pettuda oma eurooplasest arusaamades. Sõidame veel linna, et midagi süüa, märkame suurt lõputult kestvat moeshowd ja lähme  hotelli tagasi, magama, kuna tee on olnud kurnav.


  • Facebook
  • Twitter
Comments
2 Responses to “Tripime Filipiinidel ( 2 esimest päeva )”
  1. kristjan says:

    Väga lahe tripp! oleks isegi meeleldi sellise kaasa teinud. Terv Kadri ja Kristjan

Trackbacks
Check out what others are saying...
  1. ccleaner software free download for pc…

    Tripime Filipiinidel ( 2 esimest päeva ) | Getaway Freestyle Magazine…



Leave A Comment